Arvo Adelbert vs. Heiki Kortspärn

Pigem – sekundeerin eelkõnelejale.

Heiki Kortspärni öeldu on küll õige, kuid mida teha „eesti asjaga”, mis on vaid tema konstateering riigiasjade tänase seisu kohta. Ütleb ju tädi Maaligi sellesama „asja” kohta – kas me siis sellist Eestit tahtsimegi! Ta ei küsi, ta konstateerib.

Ülo Vooglaid: „ … tegevus, mille tulemused ootustele ei vasta, tuleb kas lõpetada või küllalt põhjalikult ringi teha. Muidugi on siis vaja eelnevalt avastada äpardumise põhjused, mõelda välja programm, et nendest põhjustest vabaneda, ja luua programm, et saavutada ning hoida rahuldavaid tulemusi.”  [Ülo Vooglaid, Elanikust kodanikuks, Ülo Vooglaiu Kirjastus OÜ, 2019, lk 192]

Tädi Maali tagasiside on hävitav. Seega on meie ülesanne „avastada äpardumise põhjused”, need selgelt sõnastada, et siis „nendest põhjustest vabaneda”.

Ei ole liiast siinkohal refereerida veelkord  Ülo Vooglaiu raamatu peatükki Edasi- ja tagasiside ühiskonnas, lk 193: „Riiklikul tasandil on küsimus enamasti selles, kelle huvides parlament ja põhiseaduslikud institutsioonid tegutsevad, kas oma riigi ja kogu rahva huvides, mitte mingi  teise riigi, mõne oligarhi, rahvusvahelise korporatsiooni või mõne erakonna (või valimiskampaania rahastaja) huvides.”

Ja just ses võtmes tulebki avada iseseisvuse taastamise ajaloo peatükid, hinnata noil aegadel tehtu ja otsustatu toonast tähendust, ja seda ka veel tänaseks-homsekski. Näiteks kasvõi sinimustvalge Pika Hermanni torni taas heiskamise loo  varjamine juba iseseisvas Eestis sündinud põlvkonna eest, seda jätkuvalt kuni viimase ajani.

Miks ja kelle või mille huvides seda tehti, ikka veel tehakse?

Ega me tänagi sellest eriti midagi tea: vaid seda, kui Eesti Vabariigi sajanda aastapäeva lipuheiskamise tseremoonia raames meenutati  teleülekandes Harjumäe külgedele kogunenud rahvahulgast toona üle libisenud kaamerapildi mõnd üksikut fragmenti.

Ma soovin sekundeerida lugupeetud Heiki Kortspärni pikavõitu  seisukohavõtule, üldistatult siis – „eesti asja”   nutuse seisu kajastusele tema sulest, ei kaasa haliseda ega ka kiita, või siis maha materdada.

Leian, et on vaja taas minna ajas tagasi, nagu see jäi kõlama omal ajal Loomeliitude ühispleenumilt, ajaloolise tõe avalikustamise juurde. Selle tõe juurde, mis sai iseseisvuse taastamise käigus vääralt tehtud ning sellest tulenevalt meie taastatud riigiasjades veel tänagi jätkuvalt probleeme ning pingeid põhjustab.

Nii mõndagi tuleb ümber hinnata, piltlikult väljendades, eelpooltoodud Ülo Vooglaidi sõnadega siis: „ … tegevus, mille tulemused ootustele ei vasta, tuleb kas lõpetada või küllalt põhjalikult ringi teha.”

Ma esitan järgnevas seisukohavõtte, fakte, aga ka kriitikat tuntud inimeste sulest tsitaatide ja väljakirjutustena, mõnel juhul siis omapoolse vihje või täpsustusega. Need on üldjuhul olnud avalikkusele kättesaadavad, kuid usun et koondatuna avaldub ses kontekstis nende sünergiline potentsiaal vajadusele toonaste otsustuste revideerimiseks.

Siinkohal jätsin põhimõtteliselt kasutamata mõiste „arvamusliidrid”, kuna see üldistav mõiste on langenud pigem silmakirjateenrite tähendusse.

Niisiis Heiki Kortspärn –

EESTLASE  PÖÖRDUMINE  EESTLASTE  POOLE

Head eestlased!

   Need kaks sõna kõlavad kuidagi võltsilt. Jah, see on kõigest minu-poolne viisakus ja ei midagi enamat! Juba lapsepõlves kasvatusega kaasa saadud ...

   Eestlased ei ole enam head. Varem olid? Jah, 19. sajandil ja 20. saj. algul. Isegi läbi nõukogude aja loen eestlasi laias laastus veel headeks. Taasiseseisvumisest alates on eestlased muutunud. Halvemaks ja päris halbadeks.

   Ajateljel näen asja nii:

·        1860-1920 Eestluse sünd ja tormiline areng. Talu­­­­+pere+eesti keel=eestlus.

·        1920-1940 Eestluse kõrgperiood: Talu+pere+eesti keel+oma riik=eestlus.

·        1940-1990 Eestluse aeglane, järk-järguline allakäimine meie kallal toimepandud genotsiidi tagajärjel. Valetajate ja varaste esiletõus, aususe väljasure(ta)mine.

Lõhutud talud+perede lagundamine+eesti keele lahjendamine+võõras riik= eestlus haigevoodis.

·        1990-2020 Eestluse järjest kiirenev hääbumine rumaluse plahvatusliku suurenemise tagajärjel.Taluvaremed+nõrgad pered+eesti keele lahjendamine + võõras riik= eestluse süvenev surmahaigus.

·        alates 2020 Eestluse hääbumise (väljasure(ta)mise) tagasipööramise (päästmise) võimatuks muutumine.Eestluse (tasane? kiire?) hävimine on pöördumatu!

Taluvaremed+nõrgad pered+hääbuv eesti keel+võõras riik=eestlus surivoodil.

Kas see on minu-poolne parastamine? Ei ole. See on minu eluaegse vaatluse, mõttetegevuse ja järeldamiste tulemus. Minu elu kõige valusam, ahastama panev hingeline kogemus. Säärase teadmisega elu lõpule vastu minnes on raske säilitada kainet mõistust ja inimlikku väärikust ...

   Ah et eestlastest on saanud kõigi ja kõige vihkajad? Võib ka nii öelda. Eriti need, kellel pole elus hästi läinud. Kes süüdi? Ikka eestlane ise. Leian, et vihkamine on siiski parem, edasiviivam, kui  üleüldiselt valitsevad rumalus, ükskõiksus, orjameelsus. Armastagem ja hoidkem üksteist? Ei suuda ma armastada ega hoida neid, kes „pumba juures“ iga päev mind vaesemaks varastavad, mulle valetavad, eestlust tükikaupa hävitavad ja piiblit appi võttes mind vaos püüavad hoida.

   Nüüd peaks järgnema eestlaste turmtuli ja hukkamõist minu isiku vastu. Ega midagi muud ei oskagi tahta-loota, kuid kuulatagu-loetagu ära kõik see, mis mul veel öelda on.

   Natukene endast:

   Hakkan tasapisi 70.-le lähenema. Viimane aeg midagi ausat ja asjalikku öelda. Järgmistel kümnenditel hakkab minuvanune inimene taas lapseks muutuma ja tema lalinaid ei tohi enam tõsiselt võtta. Ja ärge nüüd hakake mulle eranditest rääkima: need ainult kinnitavad reeglit.

    Pean uhkusega ütlema, et taasiseseisvumisest alates haarasin alati pastaka järele, kui riigis mõnd suurt ja olulist ebaõiglust kohtasin. 1990-ndatel olin „Postimehe“ lugejakirjade enimavaldatud autor. Avaldati ca iga teine. Uuest sajandist alates avaldati ca iga kolmas ja viimased kümmekond aastat on „Postimehe“ maine minu silmis langenud alla nulli. Ma ei kirjuta enam neile ja ega nad ei avaldaks ka. Tänane „Postimees“ on eestlusevaenulik leht! Tõestusi? – Materjali on mitme raamatu jagu. Kirjutaksin valmis, kui leiduks keegi, kes trükikulud kataks. Minusugune penskar on kahjuks liiga vaene inimene ...

   Poliitika? Oo jaa! Oo jaa! Algul hoidusin eemale. Aga võimalused midagi korda saata olid ahtakesed. Aastail 2000-2010 olin Rahvaliidus. Võimalusi midagi korda saata oli palju, kuid mu käed olid seotud ja suu plaastriga kinni kaetud. Parteis lokkas ülikarm tsensuur. Lisaks onupojapoliitika, telefoniõigus ja kuldne tagatuba, kuhu isegi erakonna juhtivaid töömesilasi ei lastud. Oli paarikümne iseka, võimuahne, silmakirjaliku ja julma inimese kinnine ring. Alati aktiivsetele lihtliikmetele (reeglina pensionärid) jagus ohtralt verbaalset kiitust ja parteinänni ning nad olid alati saalides kohal: hääletasid „nii, nagu vaja“ ja enamgi. Selle kümne aasta jooksul õnnestus mul mõndagi näha ja teada saada. Olude sunnil sain iseõppijana selgeks variserina käitumise võtted, omandasin teatava vilumusega suurendasin tutvuskonda ning mul õnnestus üle lugeda erakondade enam-vähem kõik kiivalt varjatud tollased „luukered“. Need teadmised ja „õigetele nuppudele vajutamised“ päästsid mind mõnelgi korral minu avalikust „hukkamisest“, mis eliitpoliitikuile muidugi ei meeldinud (kes tegelikult olid ja on reeglina väga arad! Argus aga on esimene tingimus-soodumus  kodumaa reetmiseks! Muide, teine tingimus on ahnus.) ja oli aegu, mil mulle kättemaksu haudusid nii mõnegi erakonna juhtliikmed koos.2013.a. saadigi kohtufarsiga hakkama ja minust sai tingimisi karistusega kriminaalkurjategija. Lähemalt minu raamatus „ Eestlase saatus-3“.

     Mida veel öelda eesti poliitikute kohta? KOV-ide liikmed, vallavanemad, linnapead, valitsuse liikmed, Riigikogu liikmed. Reeglina on nad inimesed, kelledel puudub südametunnistus, ausus, õig(l)ustunne, empaatiavõimest rääkimata. Nad valetavad-varastavad ja räägivad musta valgeks, jättes soliidse rahvasõbra mulje. Nad on omavahel sisemises ringkaitses ja iga aus või tõeotsija tehakse ruttu lolliks. Ja kui sellest aru ei saada, inkrimineeritakse õig(l)useotsijale mõni väär- või kuritegu ning tema sõbrad-mõttekaaslased jätavad ta üksi, nagu oleks ta mõni katkuhaige. Olen „lugupeetud ja armastatud“ inimeste mitmeid alatusi omal nahal tunda saanud. Aga erandid? Loomulikult on parteides ausaid inimesi. Kui hääli tuuakse palju, siis jäetakse ausameelsele teatud väike mänguruum võimuladvikus ja kui ta avastab eliitklassi võltsi ja eestivaenuliku käitumise, siis astub ta kärinal-mürinal või vaikides parteist välja või teeb näo, et ei ole midagi näinud ja püüab olude sunnil enda südametunnistust kompromissialdimaks muuta. Sadade tipp-poliitikute hulgas on sääraseid väga vähe.

    Olen aastakümnete jooksul püüdnud oma rahvast harida, asju-olukordi seletada-selgitada. Olen välja andnud „Eestluse Hauakaevajate Biograafilise Leksikoni“, milles 530 eestlase pahateod ja keda KOV-sse ja eriti Riigikokku mitte kuidagi ei tohtinuks ega tohiks valida. Kui leksikon hakkas valmis saama, pidin juristidest tuttavate nõuandel hakkama inimeste pahategude vängust vähendama, et tõestada igat fakti ja seega ennetavalt pääseda minu vastu algatavatest võimalikest kohtuasjadest. Kui võtta pahategude vänguseks 100 ühikut, siis leksikoni jäi sellest alles vaid 25 ühikut, mis ka sel juhul poleks tohtinud leksikonis toodud inimesi Riigikogusse lasta ... Leksikonis kirjapandud poliitikud on 95% ulatuses täna valitsuses ja Riigikogus! Kas see on minu rahva arukuse näitaja? Ei ole! See on minu rahva rumaluse näitaja!

    Lähemalt eestlaste rumalusest. Olen elus ennustanud-ette näinud palju asju, kuid saabuva „vabaduse uimas“ ma ei märganud eestlaste vabanemisega kaasnenud eestlaste rumaluse kiiret ja kõikehaaravat vohamist. Mõne aasta pärast juba (1992?) leiutasin: „rumalus on Eesti äraspidine NOKIA“.  Aastatuhande vahetusel, kui oli näha, et eestlus liigub hääbumise suunal, sain selguse selle kurva suundumuse põhjustest:

·        90 % eestlastest on rumalad ja nendest omakorda pooled on aktiivsed rumalad ja teine pool on agressiivsed rumalad. Eelkõige poliitiliselt.

·        10% eestlastest on arukad-targad. Seda on lootusetult vähe!

Ühel omaaegsel mõttehiiglasel oli õigus: tark häbeneb rumalate seltsis, - rumal aga naerab terve tarkade seltskonna välja ...  See tõdemus kehtib kindlalt tänasel Eestimaal. Eks rumalaid ole suures ülekaalus igas maailma riigis, kuid ma ei mõista, miks Eestimaal neid nii palju peab olema?!  Tean sedagi, et rumalaid on võimalik õpetada, targemaks teha-muuta. Olen minagi üksikute puhul seda suutnud, kuid aktiivset ja eriti agressiivset rumalat pole võimalik paremaks (targemaks) muuta ja eestlus ei saa rumaluse vohades kestma jääda ...

    Ja nüüd riskin meelega ja annan rumalatele natukene mõtlemisainet. Kas mõni teie seast saab aru, kui rumal ta tegelikult on? Et mitte öelda: kottloll! Olen oma elu jooksul huviga jälginud tuhandeid inimesi. Et kui targad-võimekad nad on? Mida saavutanud? Mida saavutada tahavad? Millist kasvatust on saanud? Tugevused-nõrkused. Eluks vajalik teadmiste pagas. Üldine silmaring, väljendusoskus, ego suurus, jne. Muide: tunnen-tean üht meie (Eesti) akadeemikut, kes oma erialal on kõrgel tasemel, kuid muidu piinlikult rumal!

Toon läbisegi mõned punktid, mis võiksid rumalaid eestlasi natukenegi harida:

·        Aastatel 1993-1995 müüsid lugupeetud riigimehed Sarnet, Pärnoja, Tiit Vähi ja Toivo Jürgenson maha Eesti majanduse (252 objekti!) 1,6 miljardi krooni eest. Sama suur oli tollal Hansapanga aastane kasum! Sapienti sat.

·        Eestivaenulik haridusreform: Gümnaasiumilõpetajad (!) alates taasiseseisvumisest ei tea või tunnevad halvasti korrutustabelit ja eesti keele grammatikat. Vähe sellest: paljud uue sajandi eestlastest pedagoogid ei oska arvutada, keemia-füüsika ülesandeid lahendada, enam-vähem talutavas eesti keeles rääkida! Kas kogemata? Kindlasti mitte. Selline on Uue Maailmakorra juhtide suunis ja Eesti juhtkond täidab seda ülipüüdlikult.

Miks oli vaja lõhkuda nõukogudeaegne haridussüsteem? „Asja sees olnuna“ tean, et vähemalt 70-80-ndatel oli see ülekaalukalt maailma parim! Piisanuks kõikjalt punase vahu väljarookimisest ja tänaste koolilõpetajate ning õpetajate tase olnuks praegusega võrreldes poole kõrgem!

Ülo Vooglaid juba aastal 2000: Olukorras, kus Haridusministeeriumi juhtkonnas ei ole juba hulk aega ühtki haridusproblemaatikas orienteeruvat isikut, tuleb rõõmustada selle üle, et olukord ei ole veel palju hullem ...

·        Eestivaenulik haiglareform: aluseks 6 miljoni krooni eest Rootsist ostetud reformikava, mida juba ostes teati kui läbikukkunud Göteborgi katastroofi. Mis on süüdlaste nimed? Peamees Toomas Vilosius, raha eraldas sotsiaalminister Eiki Nestor. Kõigele krooniks muutis minister Tiiu Aro 1997. aastal perearsti ettevõtjaks, mis polikliinilise süsteemiga võrreldes sai ühiskonnale poole kallim! Miks neid inimesi juba paarkümmend aastat tagasi seina äärde ei pandud? Meditsiini ümberkujundamisega saavutati, et oleksime füüsiliselt pigem haiged kui terved.

·        Rumalad pole midagi kuulnud omaaegsest tublist talupidajast Mihkel Mandrist, kes juba 20 aastat tagasi ahastades eestlaste poole pöördus: Meie õigussüsteem pole loodud looma õig(l)ust ühiskonnas, vaid tagama lahedat äraelamist süsteemi loojatele ja selles osalejatele.

·        Kas rumalad on lugenud Daniel Cohn-Bendit`i ja Guy Verhofstadt`i Rahvusjärgse Euroopa moodustamise manifesti, mis ilmus eesti keeles 2012? Ei ole! Ah ikka on lugenud? Pole millestki aru saanud? Nüüd peaks rumalalegi selge olema, et ta on rumal.

Kui ühest liidust imekombel pääsesime (rumalad võiksid teada, et me ei laulnud endid vabaks, vaid et USA ostis meid Vene käest välja!), hakati meid kohe teise liitu suunama. Ja rahvas jooksis koos teiste vabanenud? rahvastega lambakarjana rõõmsasti määgides hullemasse ja ohtlikumasse liitu, kui seda oli NSV Liit. Koos mõne tuhande patrioodiga nägin sünget tulevikku ette, kuid EV põhiseaduse rikkujate vastu ei saanud. Isegi täna, kui on selgesti näha ja tunda, et Euroopa Liit on äärmiselt eestivaenulik kooslus ja aitab kõigiti eestluse väljasuretamisele kaasa, on 90% eestlastest minusugused hoiatajad-nurisejad valmis risti lööma.

   Millal hakkab rumaleestlane mõistma, et ühinemine EL-iga oli saatuslik viga, millega võeti endalt vabatahtlikult iseotsustamisõigus (nii väike kui see ka oli) ja anti ennast Euroopa suurriikide, Venemaa kaasa arvatud, eestkoste alla? Kas siis, kui viimane eestlane Rocca-al-Mares „rahvuslikke“ matrjoškasid treib ja lubjavilte valmistab?

   Kõik on juba kord olnud ja ajaloomäluga inimesele hästi tuttav. EL-i ittalaienemine pole oma olemuselt ju midagi muud, kui uusim neokolonialismi variant, mis erineb eelmistest ainult selle poolest, et eestlastest pärismaalasi ei lööda kohe maha, vaid neid lastakse emamaadest tulnud ärajooksikutega seguneda ning alles seejärel tasapisi välja surra. Miks nii toimitakse? Aga siis ei saa hiljem enam ükski ajaloouurija väita, justnagu oleks kellelegi liiga tehtud: pärismaalasi aidati ju kogu aeg, kuid nad said aru maailmastumise eelistest ning nad pidasid paremaks oma lapsed inglasteks (venelasteks, sakslasteks jne.) õpetada, sest eestikeelsel ja -meelsel olemisel ei tundunud enam tulevikku olevat. Sarnane või hullemgi olukord oli Eestis (ja Liivimaal) vahetult enne 1905.a. revolutsiooni... Just selle revolutsiooni tulemusena pääses eestlus teda ähvardanud esimesest „kindlast“ surmast. Teise pääsemise tagasid esimesed 20 iseseisvusaastat.

Taasiseseisvumisest saati ei suuda ma mõista, miks väike Eesti, kes niigi on olnud pugejalikult nõus olema katsejäneseks maailma riikide kirevas, verises, silmakirjalikus ja alatus peres, tahab olla esimene, kes ise oma riigi ja rahva üleilmse heakskiidu saatel teadlikult ja pidulikult hävitab?

·        17.09.1991.a. astus Eesti Vabariik ÜRO-sse. Kuidas? Millistel tingimustel? Kas ja kui palju tehti järeleandmisi Venemaale? See küsimus ei huvitanud mitte ühtegi inimest Eestimaal!!!  Kanadas elav ajaloouurija Boris Tesnov teatas aastaid hiljem, et Vene pool märgib piiri maha täpselt nende kaartide järgi, mis EV valitsus esitas oma territooriumi kohta ÜRO-sse astumisel! Nende Eesti NSV kontuuridega kaartide seletuskirjas oli punkt, mille kohaselt Eesti Vabariigil ei ole territoriaalseid nõudmisi naaberriikide suhtes! 12.03.2007. vastas EV Välisministeerium Henn Põlluaasa järelpärimisele, et Eestis pole enam inimesi, kes ÜRO-sse astumise protsessi mäletaks ja asjasse puutuvaid dokumente pole leitud ei Eesti USA saatkonnast ega ka Eesti arhiividest. Miks iga teine Välisministeeriumi ametnik vähemalt 10 aastat tagasi pole maha lastud? Aga Tartu Rahu kehtib. Ka siis, kui viimane eestlane surnud on. Hurraa!

·        Mida teeb rumal inimene teadmisega, et täna ei tea mitte ükski riiklik (era) asutus-ettevõte-kodanik ligikaudseltki, kui palju kuulub Eestimaad juriidilistele ja füüsilistele isikutele ning kui palju maad on tegelikult välismaa eraisikute (vari)omanduses. Ei teata sedagi, mitu inimest Eestimaal elab. Ega teata seda, kui palju ja missugust metsa raiutakse.

·        Isegi arukas eestlane ei tea, mida ta turult või poest ostis ja endale sisse sõi. Tegin oma rahvale hiljuti ettepaneku, et rajame ühiskondlikus korras sõltumatu toidu- ja keemialabori. Riigi laboreid ei saa/tohi usaldada. Nii saaksime teada, mida endile sisse vohmime. Ja et karistaksime karmilt toidu-valemängijaid. Ei tulnud ühtegi toetust. Ei kirjalikku, ei suusõnalist.

          Kuni rahvas saab talutava hinnaga rämpstoitu süüa ja ööpäev läbi odavat viina juua, ei viitsi ta üles tõusta midagi muutma.

·        Meie kosmopoliitidest poliitikud ei räägi rahvale tõtt. Eesti mitte ei globaliseeru laia maailma, vaid ta globaliseeritakse! Arukas eestlane ju näeb, et globaliseerumise puhul on tegu maailma ( eelkõige USA, aga ka väljavalitud rahva rahaeliidi) valitsejate äriprojektiga, kus kasum erastatakse ja kahjum ühiskonnastatakse. Väidan, et Eesti ei jõua Soomele mitte kunagi järele. Pigem võib tänane heaoluriik Soome hakata tasapisi Eestile järele jõudma.

·        Elatud elu on mulle piisavalt hästi näidanud, et rahva hääl pole mitte Jumala hääl, vaid on Kuradi hääl.

·        Umbusk meie idanaabri vastu peaks kestma vähemalt 10 inimpõlve ehk 250 aastat, olenemata sellest, kui head sõprust või soodsaid ärisuhteid sealt poolt meile ka vahepeal pakutaks!

·        Mida arvata Eesti riigist ja selle juhtimisest, kui kümnete (sadade?!) „teadjameeste-posijate-nõidade-sensitiivide“ vastuvõttudel käivad Riigikogu liikmed, valitsuste ministrid, advokaadid, kohtunikud, sõjaväelased, politseinikud, kaitseliitlased, õpilased, õpetajad, koolidirektorid, professorid, lugupeetud poliitikud-ärimehed-kultuuritegelased jne.!?

·        Olles õppinud Eesti elu piisavalt hästi tundma, leiutasin juba 20 aastat tagasi:           ma ei oska (suuda, taha) nii palju valetada ega varastada, et pälvida oma rahva lugupidamist (austust, poolehoidu, imetlust,kiitust, rahulolu jne.).

·        Nii tänapäevaselt kõlab omaaegse Saaremaa proua Sofia Metsküla õhkamine:   Kuidas saab armastada isamaad, kui isal maad polegi?!  Mis sundis tänaseid poegi-tütreid maha müüma oma esivanemate maid ja metsi? Vaesus ja viletsus? Oo ei! Rahaahnus? Jah! Ja mida osteti? Uus (pruugitud?) auto? Käidi reisimas? Joodi maha? Kergelt tulnud raha kulus ruttu. Ja tõenäoliselt müüdi need maad-metsad poolmuidu. Kui mõni üksik õigustatud erand välja arvata, siis kõikide ülejäänud esivanemate maade-metsade müüjate peale langeb minu sügav põlgus, kuna isade maa tulnuks- võinuks siiski alles hoida ... ja uuesti kasvanud puid saanuks-võinuks 2-3 inimpõlve järel vajaduse korral taas rahaks teha. Just siit näen algust, kuidas eestlaste alalhoidlikkus ja talupojalik tarkus asendus kõikehõlmava rumalusega.

·        Kas rumalad teavad, et juba mitukümmend aastat Saksa Liedertafel-pidude eeskujul tekkinud (järgiahvitud) eestlaste laulupeod on olnud oma põhiidees (väikerahva etniline väärtustamine kultuuri kaudu) löögi all, kuna etnilis-rahvusliku iseolemise rõhutamine ei sobi mitte kuidagi liberaal-globaalse Lääne ideoloogia raamidesse. Kes imestaks, kui meie laulu-ja tantsupeod väljamaa keeltega ja lauludega õige varsti lahjendatakse ja lõpuks ära keelatakse?! Loomulikult eestlaste pugejalikul initsiatiivil.

Professor P.Bohlman aastal 2007 Tallinnas: Eesti maakondade rahvariietes laulupeoliste rongkäik on sama hirmuäratav kui Iraani islamistide burkades või parandžaades rahvajõugud, kultiveeritakse jubedat ürg-natsionalistlikku regilaulu, mis on internatsionalistidele-liberitele arusaamatu või isegi solvav.                                Eestlaste laulupeod on üdini natsionalistlikud, koletu taustaga ja avaldavad negatiivset mõju naaberrahvastele.

·        Miks on seatud nii, et eesti rahvas on suurte laenuvõlgadega koormatud ja kõikjal pakutakse hõlpsalt kättesaadavat tarbimislaenu? Miks on seatud nii, et eestlased (ja ka eestimaalased) ei tohi olla majanduslikult sõltumatud? Enamgi veel: nad peavad elama pidevas sissetuleku kaotamise hirmus.

Mida järeldada?

Leian, et inimliku rumaluse pealetung algas siis, kui pärast teist ilmasõda nõukogudevõimu poolt Eesti taludele kabelimats anti. Eestlane oli, enam ei ole, kuid peaks olema taas vähemalt 50% ulatuses maainimene. Minu järjekordne tõdemus: Linn on eestluse vaenlane!

Ärkamisajast saati oli eestluse ankur (talu)maa küljes kõvasti kinni. Tööl talus polnud otsa ega äärt, kuid peremees leidis ikka võimaluse vähemalt üks laps „linna” haridust omandama saata. Kõik läks tõusujoones kuni II ilmasõja alguseni. Siis hakkasid tulema esimesed tagasilöögid. Pärast punaste tagasitulekut 1944.a. hakati allesjäänud tublidele taludele viltu vaatama. Esialgu rakendas punavõim propagandat ning enneolematut maksukoormust. Kuid üha selgemalt nägid nõukogulased talude näol vastupanukantsi ja kasutusele võeti karmimad meetmed: 25. märtsil 1949.a. küüditamislainega kisti eestluse ankur maa küljest lahti.

   Eesti talu ja eestlus kui selline saavutasid oma kõrgpunkti möödunud sajandi 30-ndate aastate lõpul. Eestimaa oli talusid täis pikitud. Oli toodangut, sekka tervendavaid (!?) pankrottegi, oli turgu, oli laste kilkeid ja linnastumine polnud veel suurt hoogu sisse saanud. Talu töötas kui mitme põlvkonna ühtne süsteem ja jõukohast tööd jätkus nii lastele ja ... kuni vanavanemateni välja. Kogemusi ja oskusi anti edasi põlvest põlve. Kas rumalaid kah oli, küsite? Mõni külahull ehk. Lihtsalt elukorraldus oli säärane, mis ei võimaldanud rumalusele elujõudu ... Pensionid? Milleks? Pensioni vajavad täna ainult laisad ja rumalad! Viimased 30 aastat aga soodustatakse rumaluse arengut ja vohamist lausa riiklikul tasemel!

Eesti talu oli nagu kindlus, mis võis muust ilmast eraldatuna vastu pidada aastaid ja isegi aastakümneid! Üks-kaks ikaldusaastat ei pannud talumeest eriti muretsema. Vabadussõja ja maailmasõdade aegu toitis talu linnaselavaid poegi-tütreid-sugulasi, omasid ja okupante ning „puutumatu tagavara” säilis alati sellegipoolest.

   Küüditamine muutis kõik. Pärast sõda Eestimaale allesjäänud tublimad , sõltumatumad ja sõnakaalu omavad pered küüditati. Ülejäänud painutati või murti. Eestlus oli saanud hirmsa hoobi ja jäi tõvevoodisse hinge vaakuma. Siit algab aeg, kus tuleb austuses langetada pea kõikide juba manalateel olevate ja veel elavate töökate maainimeste ees. Olenemata sellest, kas nad käisid Siberist läbi või ei, sest ränka tööd tehti mõlemal pool. Kodusel Eestimaal olid isegi rüüstatud ja maast ilma jäetud „talud” ning raske töö ikka need, mis maarahval eluvaimu sees hoidsid. Hoidsid senikaua, kuni kolhoosid-sovhoosid 1970-ndatel jalad alla said... ja hoiavad mingil määral veel tänagi.

Tähelepanelikult Eesti (maa)elu jälginuna mäletan ja väidan: juba 1993.a. lõpuks oli meie „isamaalaste” valitsus Eesti põllumajanduse põhjalaskmise lõppjärku viinud! Tollane valitsus (siinkohal näitan põlglikult ja väsimatult sõrmega Mart Laari suunas) avas meie turu Lääne põllumajandustoodangu (enamasti vananenud) ülejääkidele, mida Läänes oli subsideeritud ja mida meil müüdi dumpinghindadega. Selle „heateoga” halvasid meie „isamaalased” meie põllumajanduse täielikult. Samal ajal said meie juhid omakasupüüdlikust Läänest kiita vabaturu põhimõtete kiire juurutamise eest! Kokkuvõtteks ütlen: selle asemel, et püüda luua maal peremeeste klass, loodi tegelikult sulaste klass. Kahjuks on nii, et peremeesteta on maal võimalik luua ainult töötute kihti. Ja kui olekski tööd anda, pole tänaseks enam isegi korralikke sulaseid võtta ...

   Ükski riik, kes ei suuda ennast ise toita, pole iseseisev! Eesti on EL-i lepingutega seotud nii, et ta ei tohigi ennast ise ära toita, vaid peab kuni kolmandiku EL-ist sisse ostma. Nii et Eesti on iseseisev veel ainult paberil ...

   Kambja kiriku lähedal avatud raamatut kujutaval tarkusekivil on Kaarel Liidaku sõnad: ”Eestlus püsib vaid nii kaua, kui Eesti maa on eesti põllumehe käes.” Praegu aga triivib eestlus oma hukule vastu, kuna tema ankur on ikka veel maa küljest lahti ...

Eestlus on pöördumatul väljasure(ta)mise teel. Tagasi pöörata püüavad veel üksikud rumalad ja arukad üheskoos. Hoiavad elavana lootuse tuld. Suured rahvahulgad aga on, peadpidi kindlas ja aegapidi kokkujooksvas võlasilmuses, välismaal mammonajahil või turismireisil üle maailma või ka litsi löömas, Aafrikas suuri peeniseid otsimas, auto-ja juveeliärisid röövimas, narkootikume vedamas või Eestimaa nurgatagustes viina ja õlut kulistamas.

Veel on Eesti ainus koht maailmas, kus eestlastel kui põlisrahval on eelisõigus ja kohustus luua tingimused oma rahvuse, keele ja kultuuri kestvaks arenguks ning rahvuslikuks julgeolekuks...

Eestimaa on mattumas kõikehõlmava rumaluse uduloori alla ja suigub pikale, jäädavale, lõplikule unele. Rumal rahvas ei vääri vabadust ega iseolemist. Enamgi veel: rumal rahvas ei vääri Maa peal eksisteerimist, vaid väärib igavikku kadumist.

Ma tean (arvan teadvat), mida tuleks-saaks-võiks veelette võtta, kuid mul pole isegi kõigest mõnda tuhandet arukat kamraadi-patriooti, kellega koos üritada ...

 Kahju on ja kurb on ja ma ei taha säärase tulevikuga leppida. Kuid tean sedagi, et mu oma rahvuskaaslased kui mitte füüsiliselt, siis verbaalselt mu risti löövad ... või tuleriidale panevad. Kui mitu korda veel?

Nukralt pean nõustuma kamraad Tiit Madissoni öelduga: Rumaluse vastu on ka jumalad võimetud ...

Aamen ...

Heiki Kortspärn

parteitu pensionärist patrioot

28.11.2019.

 Eesti  iseseisvuse taastamine ja areng poliitilises tagaasivaatepeeglis 

Alljärgnevas  soovin sekundeerida lugupeetud Heiki Kortspärni pikavõitu  seisukohavõtule, üldistatult siis – „eesti asja”   nutuse seisu kajastusele tema sulest, ei kaasa haliseda ega ka kiita, või siis maha materdada.

Täna, 6. detsembril 2019 saabus teade Mati Hindi lahkumisest. Alustan tema tõdemusest.

   Mati Hint :

Pinged ei ole maas, sest õhus on palju valet, mahavaikimisi, ebaõiglust. Eesti riigi taastamise lugu on mitmes autoriteetsuse taotlusega üllitises esitatud tendentslikult … Võitlus taasiseseisvumisprotsessi ümber kestab. [ … ] Olen arvamusel, et me pole venekeelse elanikkonna valdava osa lojaalsust Eestis vääriliselt hinnanud - taasiseseisvumise järel pääses valla varjamatu või varjatud kättemaksuideoloogia, mille kõige halvemaks ja madalamaks osaks ma pean venelaste halvustamist ja alandamist, väljendugu see siis tegudes või sõnades. [ … ] Põhjamaades, kus rakendatakse radikaalselt astmelist maksusüsteemi, panustatakse ebavõrdsuse tõrjumisel solidaarsusele ja ametiühingutele, koheldakse väärikalt ka poliitilist opositsiooni, ei tähtsustata staatusesümboleid (autod!). Võõrandumist oma riigist näitab kõige karmimalt Eestist lahkujate mass.

 [Arvo Junti, Rein Ruutsoo, Peet Kask KUIDAS MEE PÄÄSESIME HELGEST TULEVIKUST, 2016. lk 70 … 73. Eeltoodu on osandus  Mati Hindi vastusest nimetatud intervjuuraamatu koostaja, Arvo Junti küsimusele: Räägime täna Eesti riikluse taastamisest. Neist sündmustest möödub peatselt 25 aastat. Kas on tänaseks tollased pinged settinud, et võib rahulikult möödunut hinnata?]

Eeltoodud Mati Hindi  kibe hinnang tänasele  ei ühti sugugi  meie igapäevase kiidulaulu ja ilukõnede vaimuga, mis oma olemuslikkuses meenutavad „arenenud sotsialismi” ajastu paraadkõnede vaimustust sotsialismi  võidukäigust, kommunismi peatsest saabumisest.

Tegelikult on käinud iseseisvuse taastamise hetkest tänaseni üks vastastikune madistamine kahe leeri vahel. Küll on neid tituleeritud valgeteks ja mustadeks jõududeks, viimasel ajal putinlasteks või siis Kremli käsilasteks.

Vastasseis tekkis ja arenes  enne iseseisvuse reaalset taastamist 1991. aasta augustis. Kui Moskva ideoloogilised ohjad juba pisku järele oli andnud,  perestroika aegadel siis, võis taas meenutada neljakümnenda aasta „vaikivat alistumist”, sõja lõpuga kaasnenud metsavendlust, aga ka hilisemaid nn „nõukogudevastaseid” aktsioone;  nende korraldajad ja neis osalenute  seltskond pälvis avalikkuse tähelepanu ja sümpaatia. Koolipõlves  olime omandanud leninliku revolutsioonitegemise teooria  punastest õppetükkidest,  olime  ühtlasi sel õpetatud  revolutsioonitegemise viisil ja vaimus valmis taas iseseisvuse eest võitlust alustama niivõrd, kuivõrd hea jutuga seda teha võis.   Repressioonihirmu tundmata,  ilmusid välja kunagised dissidendid, apellikirjutajad, sinimustvalge korstna või kuuse otsa heiskajad. Ja mis peamine   – paljud represseeritud tulid rahva ette oma lugusid esitama, vabaduse seemet külvama. Oldi vaimult  valmis revolutsiooniliseks vastuhakuks! Sellele pinnale külvati  vabadusvõitlejate revolutsiooniseeme, mis pidi idanema   Eesti Kongressi väel  ja tema Komitee targal juhtimisel  –  Moskva  võimu alt vabaks saadama.

  

  Rein Veidemann:

Proloog mängitakse ette loomeliitude ühispleenumiga 1.- 2. aprillil 1988. Kunstnik Heinz Valk kuulutab seal:  „… võidelgem selle eest, et perestroika esimeseks mõjuvaks võiduks Eestis saaks meie riikliku iseseisvuse taastamine.” 13. aprilli õhtul on Eesti Televisioonis järjekordne „Mõtleme veel” saade. Kahes stuudios kümnekonna inimese vahel toimuvat vestlust juhatavad teleajakirjanikud Hagi Šein, Rein Järlik ja Feliks Undusk. Teiste stuudiokülaliste hulgas istuvad  Edgar Savisaar, Heinz Valk, juriidikaajakirja Õigus peatoimetaja Lembit Koik, ajakirjanikud Ott Kool, Renita Timak, õppejõud Viktor Palm, insener Vello Saatpalu, Eesti esimese eraettevõtte Kodamu direktor, hilisem Tallinna linnapea Jaak Tamm, Eesti NSV Ülemnõukogu saadik Madis Tammik  ja Ustav Oja.

„Mõtleme veel” on nendel  kuudel populaarseim telesaade, mida jälgivad stuudio otsepildis sajad tuhanded silmapaarid ja kuhu saab helistada. Otsepilt ja heli tähendasid seda, et puudus võimalus salvestatud saadetega  kaasnevaks eeltsensuuriks. Saate teises osas üllataski Savisaar nii saatejuhte kui ka vaatajaid üleskutsega luua perestroika  toetuseks demokraatlik liikumine  –  Rahvarinne. Pärast saadet jäädakse stuudiosse, kus ööl vastu 14. aprilli  koostatakse Rahvarinde deklaratsioon ning moodustatakse Rahvarinde initsiatiivgrupp. [ …]

Järgmistel nädalatel levib sõna Rahvarinne kulutulena üle Eesti. Ajalehed, uudistesaated raadios ja televisioonis kirendavad toetusavaldustest. 42 aastat kestnud nõukogude režiimi  rituaalses 1. Mai rongkäigus ilmuvad esimest korda loosungid, millel avaldatakse  toetust mitteparteilisele liikumisele. Ja seda mitte ainult eesti,  vaid ka vene keeles. [ … ]

Selgeks saab, et ilma kindla organisatsioonilise vormita osutub võimatuks teostada oma eesmärke – ühiskonna demokratiseerimist ning otsustusõiguse  ületoomist vabariigi tasandile. Eesti iseseisvuse taastamine saab olla vaid samm-sammuline koos demokraatia taastamise, valitsevat võimu  survestava dialoogi ning ajaloo ülekohtu  avalikustamisega. [Eestimaa Rahvarinna 30, 2018. Rein Veidemann, „Üheksas laine. Eestimaa Rahvarinde lugu”, lk 11]

    Rein Järlik:

Eesti riikliku iseseisvuse nimel tegutsesid mõjukamate jõududena  1988. aastal sündinud Eestimaa Rahvarinne ja aasta hiljem ellu kutsutud Eesti Vabariigi kodanike komiteed. Neist esimene nägi reaalset teed iseseisvusele  just olemasolevate  konstitutsiooniliste  võimuorganite kaudu, kelle otsustusi Moskva keskvõim lausa ignoreerida ei saaks.

   Kodanike komiteede liikumise algatajad aga olid veendunud, et kuna Eesti Vabariik on de jure olemas ka pärast 1940. aastat, saab riigi iseseisvuse de facto taastada vaid tema kodanike esinduskoguna valitud Eesti Kongress. Lihtne ja ilus.

   Eesti Kongressi valimised algasid 24. Veebruaril 1990, rahvale aga korrati juba varem kõlanud üleskutseid Ülemnõukogu kui okupatsioonivõimu haldusorgani valimisi boikoteerida. Õnneks jäi rahvas neile üleskutsetele kurdiks.   [ …]  Mõlemalt poolt, nii rahvuslastelt kui ka interrindelt said tuld ka Ülemnõukogu mitu järgmist olulist sammu, nagu näiteks referendum iseseisvuse taastamise küsimuses või piirivalve saatmine majanduspiirile. Tõsi küll, majanduspiir ei olnud Tartu rahulepinguga maha  märgitud riigipiir, aga selle  piiril seisavad  Eesti piirivalvurid ka täna, 24 aastat hiljem.  Ülemnõukogu ja valitsuse tegevus oli suunatud  struktuuride  lahtirebimisele üleliidulisest haardest, et sel päeval, kui avaneb võimalus iseseisvus reaalselt taastada, riik saaks iseseisva  subjektina ka toimima hakata.                                                                                                                    [ Rein Järlik RAHVA  TAHTE TÄIDEVIIJAD, Trükikoda Bookmill, Tartu, 2014,   lk 7]

   Kalle Muuli:

18. märtsil  oli valitud uus ja viimane ülemnõukogu. Eesti Rahvusliku Sõltumatuse Partei oli just teinud ühe väga suure poliitilise  vea  ja valimisi boikoteerinud. Selle tulemusel jäid nad omal vabal tahtel kõrvale kohast, kus järgmised kaks ja pool aastat langetati kõige tähtsamaid otsuseid.

ERSP poliitiline rabedus, mis pärast esimesi põhiseaduslikke parlamendivalimisi 1992. aasta sügisel isegi rahvasaadikute üldise kogenematuse taustal silma torkas, oli boikotiotsuse otsene tagajärg. Sel ajal, kui ERSP pidi piirduma üksnes kiibitsemise, kahtlustamise ja kritiseerimisega, said kõik teised poliitilised jõud  üle kahe aasta harjutada praktilist parlamenditööd.

Ka 1990. aasta lõpus valitud esimese Eesti Kongressi juhid olid ülemnõukogu uue koosseisu vajalikkusesse suhtunud pika hambaga. Trivimi  Velliste, kongressi valimisi korraldanud  Kodanike Peakomitee üks eestvedajaid, oli kutsunud üles isegi ülemnõukogu valimisi ära jätma . Milleks veel ülemnõukogu uuendada, kui Eesti Kongress on kodanike esinduskoguna juba olemas?! Sama meelt oli ka Eesti komitee tulevane liider Tunne Kelam. Peakomitee tervikuna siiski tunnustas oma avalduses ülemnõukogu ja ei nõudnud valimiste ärajätmist.

Ehkki suur hulk rahvuslasi jäi ERSP boikoti tõttu Toompealt eemale, ei saavutanud Rahvarinne loodetud tulemusi. Lätis ja Leedus olid Rahvarinded valimistel puhta töö teinud ja parlamendis absoluutse enamuse  saavutanud, aga Eestis sai Rahvarinne koos oma liitlastega umbes 40 protsenti mandaatidest.

[ Kalle Muuli, Vabariigi sünnimärgid, Tulimuld, 2013, lk 14]

Olgu siinkohal täheldatud, et ei Lätis ega Leedus ei olnud nn Komiteesid, sest selleks puudus vajadus. Meil lohises see eestikomiteelaste  viies ratas iseseisvuse taastamise ajal, lohiseb tänaseni oma taotlustega olla suurte tähtedega  kirjutatud Eesti iseseisvuse taastamise ajaloo lehekülgedele

   Tarmo Vahter:  Bioloogiline  armukadedus, 9. mai 1991,Eesti Komitee, lk 82. Eestis oli tekkinud kummaline kaksikvõim. Toompeal esindasid seda ühelt poolt Arnold Rüütli  ja Edgar Savisaare valitsus. All-linnas pidas oma opositsioonilisi koosolekuid  Tunne Kelami  juhitav Eesti Komitee.

Aasta tagasi oli kõik alanud uskumatult hästi. Ligi 600 000 Eesti elanikku osales Eesti Kongressi valimistel. Nii sündis rahva omaalgatuslik  esinduskogu, mis kuulutas ennast Paul-Eerik Rummo poolt ette kantud manifestiga „seadusliku riigivõimu taastajaks“.

Eesti Kongress ja selle juhtorgan Eesti Komitee olid olemasolevast riigiaparaadist täiesti sõltumatud. Erinevalt Ülemnõukogust ei saanud nad makse määrata, riigieelarvet koostada ega valitsusele ülesandeid jagada, töötasid tasuta. [ …]

Ühtaegu Kongressi ja Ülemnõukogusse kuuluv pastor Illar Hallaste oli Rahvarinde suhtes veelgi vihasem: „Mõiste RR peab saama tähenduse rahvuslik reetmine.“

Eesti Komitee saadik, California ülikooli ühiskonnateaduste professor Rein Taagepera jälgis kaksikvõimu süveneva ebamugavustundega. „Põhisüüdistus Rahvarinde poolt Eesti Komiteele on lollus ja ebapädevus . Radikaalid süüdistavad Rahvarinnet omakorda reeturluses.“ Ta soovitas positiivsemat hoiakut omavahelistes suhetes.

   Tarmo Vahter: Imerelv, 25. mai 1991,  Eesti Kongress, lk 97.  55 hääleõiguslikust delegaadist istus saalis veidi üle poole. Meeleolu polnud ülearu optimistlik. Puudusid Savisaare toetajatena silma paistnud Rahvarinde inimesed. See ei olnud juhus. 17. veebruaril oli Savisaar välistanud valitsuse kinnisel istungil Kelami inimestega igasuguse koostöö: „Kuna Eesti Komitee meid ei tunnusta selles funktsioonis, mis Ülemnõukogu on meie ette seadnud, siis meil ei ole põhjust Eesti Komiteega läbirääkimisi pidada.“  

Kõik valitsuse liikmed seda arvamust ei jaganud. Üks ministritest pakkus välja koostööd Ülemnõukogu ja Eesti Komitee juhtide vahel. Sellest kuuldes hüüdis Savisaar: „Hoidku jumal selle eest!“

Nüüd andis Kelam Eesti Kongressi kõnetoolist Savisaarele selge hoiatuse: „Kui pool miljonit eestlast neid isikutunnistusi tunnistab, siis tahaks näha seda end Eesti Vabariigi riigiametnikuks kuulutanud ametnikku, kes sellisele võimsale sooviavaldusele EI ütleks.“

   Tarmo Vahter:  Hoiatus reeturitele, 19. augustil 1991, kell 16:00,  lk 192.   Kuigi Tallinna poole liikusid sõjaväekolonnid, ei takistanud mitte keegi Ülemnõukogu saadikutel Toompeale koguneda. Parlamendis oli algamas tavaline töönädal.

Jaak Allik küsis Vaino Väljaselt, mida ta arvab GKTšP liikmetest. Alliku mäletamist mööda kuulis ta vastuseks, et need sitapead küll riiki ei pööra. 

   Tarmo Vahter:  Geniaalne lahendus, 20. august 1991, kell 21:00,  lk 230 Toompea lossi ruumi 115 laual oli iseseisvusotsuse mustand. Võitlus käis praktiliselt iga sõna pärast. Tunne Kelam ja tema mõttekaaslased nõudsid, et teksti lisataks  viide Ülemnõukogu eelmise aasta otsusele koostööst Eesti Kongressiga. Nad said oma tahtmise.

Aga ka Kelam pidi järgi andma. Eesti Komitee oli tahtnud, et uus esinduskogu töötaks välja nii põhiseaduse ,kodakondsusseaduse kui ka Riigikogu valimisseaduse. Vaidluste tulemusel lepiti kokku, et Põhiseaduslik Assamblee teeb ainult  põhiseaduse.   

Tarmo Vahter: Iseseisvusotsus, 20. august 1991, kell 23.02,  lk 235. Kui Ülo Uluots kuulis 115. toas sõlmitud kokkuleppest, sai ta väga pahaseks. Ta hakkas kirjutama parandusettepanekut, et visata iseseisvusotsusest välja  Põhiseaduslik Assamblee.

Ülo Nugis märkas, et Uluots tegeleb millegi kahtlasega. Nugis astus ta juurde, pani rusika nina alla ja teatas: „Uluots - mitte üks piuks. Parandusi ma vastu ei võta ja sulle ma sõna ei anna! Venelastega on niigi tegu.“

Uluots otsis nüüd üles Arnold Rüütli, kes seisis saalist väljas siseõuele avaneva akna juures. Rüütel kuulas Uluotsa mure ära, laiutas käsi ja ütles, et ei tea. Vihane Uluots viskas oma parandusettepaneku prügikasti.

Enn Põldroos läks Nugise juurde ettepanekuga panna iseseisvusotsus pärast ettelugemist viivitamatult hääletusele. Nugis leidis, et nii siiski ei sobi. Kuid ta soovitas Põldroosil hoolitseda selle eest, et kohe pärast läbirääkimiste avamist küsiksid sõna usaldusväärsed inimesed. Sõna saaksid ainult esimesed soovijad.

Ülemnõukogu istung jätkus veidi enne kella kümmet õhtul Rüütli lühikese kõnega. Ta ütles, et läbirääkimised Moskvaga on takerdunud. Praegust olukorda arvestades aga polegi enam kellegagi läbi rääkida.

Siis saabus Marju Lauristini hetk. Ta seletas saadikutele välja jagatud iseseisvusotsuse detailselt lahti. „See on sõnum kõigile neile, kes lootsid, et Eesti riik, Eesti ühiskond langeb puretud, ussitanud õunana jõu tõukel nüüd, kus tõepoolest meie vastu on suunatud suurriigi võimsus. Tundus, et tõepoolest need vastuolude ussid on purenud meid üsnagi hapraks. Täna me näitame, et mis tahes lootused  sisemiste vastuolude kaudu meie teed iseseisvusele tõkestada ei täitu.“

Vladimir Lebedev kuulas seda kõnet pingis istudes ja raputas pead. Kui Lauristin lõpetas, esitas ta kohe küsimuse. „Härra Lauristin. Proua, vabandage, mul keel vääratas, ma olen samuti erutatud.“

Lebedev tahtis teada, kas NSV Liidus on ikka toimunud riigipööre. Ja kas Ülemnõukogu asemel hakkab Toompeal nüüd istungeid pidama Eesti Kongress.

Ka teistel vene saadikutel oli palju küsimusi. Vitali Menšikov: „Erakorralise olukorra komitee jätkab käskude andmist ja on olemas väed, kes neid käske täidavad. Ja mul   pole kindlust, et ei leita vägesid, kes selle täidavad. Ja mul pole kindlust, et sellist käsku vägede toomisest Tallinna ei anta. Ja pole kindlust, et ei leita vägesid, kes selle täidavad. Mis me sellises olukorras teeme?“

Lauristin nentis, et ka 1918. aastal  liginesid enne iseseisvuse väljakuulutamist Tallinnale võõrad väed.

Nüüd kasutas Nugis eelmisel päeval saadud erivolitusi. Ta andis läbirääkimisteks sõna kõigest kuuele soovijale. Selleks hetkeks olid ekraanil oma sõnavõtusoovi registreerinud neli eestlast ja üks venelane. Nugis lisas kuuendaks Lebedevi.

Enn Põldroos: „Ma mõtlen nendele kümnetele inimestele, kes lühikese tee jooksul, kui ma tulin alt, Vabaduse väljakult ülesse Toompeale, mind peatasid ja lausa pisarsilmil ütlesid, et mehed, tehke see asi ometi ükskord ära!“

Heinz Valk: „Pole meil õigust täna siit Toompealt alla minna, kui me käitume argpüksidena ja jätkame täitmata rahvale antud sõna.“

Vladimir Lebedev esines rahulikult, aga mõjus löödult. Ta hoiatas, et tänane otsus võib Kirde-Eestis viia Jugoslaavia tüüpi kodusõjani. „Lugupeetud kolleegid, tunnetades õhkkonda saalis ja tundes, et minu sõnad ei jõua teieni, tahaksin öelda,  et selles küsimuses meie  fraktsioon ei pea võimallikuks hääletamisest osa võtta.“

Midagi tahtis öelda ka Sergei Petinov. Nugis talle sõna ei andnud, vaid pani iseseisvusotsuse hääletusele.

Rüütli ja veel mitme saadiku ettepanekul toimus hääletamine nimeliselt. Otsuse vastuvõtmiseks läks vaja vähemalt 53 poolthäält. Kuigi Kaido Kama oli saalist välja läinud , pidanuks ülejäänud eestlaste  häältest piisama. Ometi oli Ülemnõukogus korraga vaikne nagu Lenini mausoleumis.

Kell 23.02 näitas  hääletuskompuuter tulemust: poolt 69, vastu 0, erapooletuid 0. Nugis luges numbrid ette. „Otsus vastu võetud!“ ütles ta, haaras parema käega enda ees lebava  haamri ja virutas sellega vastu lauda.

Nüüd tõusid saadikud püsti. Melu oli mõõdukas. Enamikus keskealised mehed, säilitasid nad plaksutades soliidsuse. Vaid mõned venelased jäid istuma, nagu rusutud moega Lebedev.

Saalis külalistena viibinud Eesti komitee liikmed läksid Nugist hea töö puhul õnnitlema. Keegi tuli pudeli vahuveiniga. Šampusepokaalide puudumisel läksid käiku suvalised klaasid. Rüütel ja Kelam lõid omavahel kokku. See oli suur leppimine.

Täpselt pool aastat tagasi, 20. veebruaril oli Rüütel teatanud kinnisel nõupidamisel, et Kelam on teda ähvardanud: „Kui võimu üle ei anta, tuleb verevalamine.“ Eve Pärnaste küsimuse peale kinnitas Rüütel tookord: „Kelam on seda öelnud.“

Pilt lk 236, pildi allkirjaga:  Sirje Endre, Marju Lauristin, Vardo Rumessen, Tunne Kelam ja Arnold Rüütel tähistavad iseseisvusotsuse vastuvõtmist šampusega. „Ei Rüütel, ei Nugis, ei Lauristin ei läinud teda õnnitlema. Mitte keegi ei läinud Savisaare juurde ja tema ei tulnud ka mitte kellegi juurde.“                                                                                                        [Tarmo Vahter, VABA RIIGI TULEK, 1991, Tallinn 2011, lk 82, lk97, lk 192]

   Mikk Marran: Vabariigi algus – vabad, aga vaesed, lk 10. Põhiseaduse koostamiseks moodustati Eesti Komitee ja Ülemnõukogu saadikutest koosnev Põhiseaduslik Assamblee. Eesti kongressi suundi esindavad poliitikud saavutasid esiteks võidu Eesti Kongressis, seejärel viisid arvestatava hulga esindajaid läbi ka Ülemnõukogus. Nii oli ülekaal Põhiseaduslikus Assamblees läinud Isamaa, ERSP ja peagi Mõõdukate nime all ühinevate sotsiaaldemokraatide ja Maa-Keskerakonna kätte. Ülemnõukogus ülekaalus olevad  ning Tiit Vähi valitsuse selja taga seisvad Maaliit ja Vabad demokraadid olid  Assamblees selges vähemuses. Selline olukord ennustas juba ette konflikti Põhiseadusliku Assamblee ning Ülemnõukogu vahel, mis ei jäänud ka tulemata. Peamiseks vastuolusid tekitanud küsimuseks oli presidendi positsioon Eesti Vabariigis ning tema valimise viis. Loobumine presidendi otsevalimisest ja üleminek esimestel valimistel mitmeastmelisele süsteemile tähendas, et tekkis võimalus takistada Arnold Rüütlit saamast Eesti Vabariigi esimeseks presidendiks. Oli ju selge, et otsevalimistel saaks presidendiks Rüütel, kellel tollal oli tohutu toetajaskond – ligi 70% elanikkonnast. Nii lükkas Assamblee tagasi valitsuse juures tegutsenud juristide komisjoni 1938. aasta presidentaalsest  demokraatiast lähtuva eelnõu ning võttis aluseks Jüri Adamsi eelnõu. Tagantjärele hinnates etendas Assamblees väljatöötatud  põhiseadus Eesti edasises arengus määravat osa, valmistades tõhusaimal kombel ette Isamaa võimuletulekut. [ … ]  Teine oluline seadus, mis Riigikogus vaikselt ja Isamaa poolt välja töötatud kujul vastu võeti, oli valimisseadus. Valimisseadus seadis isikute asemele  esikohale erakonnad, andes samal ajal selged eelised valimised võitnud erakonnale. Viieprotsendiline künnis tõrjus parlamendist välja väikeerakonnad.

18. juunil 1992 kiitis ülemnõukogu ägedate vaidluste järel  heaks ka valimisõiguse andmise väliseestlastele.  Analüüsides 1992. aasta valimiste tulemusi, on näha, et seaduses loodud eelisteta ja väliseestlaste häälteta oleks Isamaal valitsuse moodustamine võimatuks osutunud.                                                                                                                                 [Mikk Marran, Eve Vungo, Eesti pöördub läände. Laari Valitsus, Lirjastus „Avita”. Impressumis on lugeda: „Täname Konrad Adenaueri fondi igakülgse abi eest”, lk 10, 11]

Tänase, 100-aastase Eesti iseseisvuse kaotus ja taastamine 

    Winston Churchill,  Briti valitsusel tuli täie tõsidusega kaaluda Poolale ja Rumeeniale  antud garantiide praktilisi tagajärgi. Mõlemal tagatiste süsteemil oli sõjalist väärtust ainult usaldusliku kokkuleppe raames Venemaaga. Nimelt sel eesmärgil alustati lõpuks 15. aprillil Moskvas läbirääkimisi Briti suursaadiku  ja härra Litvinovi vahel. Arvestades senist suhtumist Nõukogude valitsusse, ei saanud neist läbirääkimistest nüüd enam kuigi palju oodata, kuid 16. aprillil  tegi Nõukogude pool siiski ametliku ettepaneku, mille teksti ei avaldatud ja mis nägi ette Suurbritannia, Prantsusmaa ja NSVL-i ühisrinde moodustamise ning vastastikuse abiandmise.  Veel enam, need kolm riiki ja lisaks võimaluse korral ka Poola oleks vastavalt sellele ettepanekule andnud garantii Kesk- ja Ida-Euroopa riikidele, keda ähvardas Saksa agressioon. Takistuseks sellise kokkuleppe sõlmimisele olid aga needsamad piiririigid ise, kes kartsid, et Nõukogude abi vastuvõtmiseks ja kaitseks sakslaste eest tuleb neil Nõukogude armeed oma territooriumilt läbi lasta, et seeläbi lülitatakse nad lõpuks kommunistlikku Nõukogude süsteemi, mille vihased vastased nad kõik olid. Poola, Rumeenia, S o o m e  ja kolm B a l t i   riiki ei teadnud, kumba rohkem karta  -  kas Saksa a g r e s s o r e i d  või Venemaa p ä ä s t j a i d . Nimelt see kohutav dilemma halvas Briti ja Prantsuse poliitika. [ … ]

 Loiult kulgevate läbirääkimiste sõlmküsimuseks oli Poola ja Balti riikide (sh Soome) soovimatus otsida Nõukogude Liidult  pääsu Saksamaa eest; ja siin ei andnud kõnelused mingeid tulemusi. Oma 13. juuni juhtkirjas oli „Pravda” juba kuulutanud , et Soome, Eesti ja Läti  usaldusväärne neutraliteet on Nõukogude Liidu julgeoleku seisukohalt olulise tähtsusega.  Ja nimetatud riikide julgeolek, jätkas „Pravda” , olevat esmatähtis ka Inglismaale ja Prantsusmaale, mida tunnistab „isegi niisugune poliitik nagu mr. Churchill”.     [ … ] Kuna Poola ja Rumeenia keeldusid  Nõukogude vägesid läbi laskmast, jooksis sõjaline konverents peagi karile. Poolakad formuleerisid oma hoiakut nii: „Sakslased ähvardavad võtta meilt vabaduse, venelased aga hinge.”  

Kuna kavandatud kolmikliidust Suurbritannia ja Prantsusmaaga ei saanud 1939. aasta suvel asja, siis tegi Nõukogude Liit kannapöörde, sõlmides 23. augustil Saksamaaga mittekallaletungilepingu ja salakokkuleppe, millega jagati ära mõjusfäärid Ida-Euroopas.

Kui Venemaa oli koos Saksamaaga Poola ära jaotanud, sõlmis ta järgmise sammuna Eesti, Läti ja Leeduga kolm vastastikuse abistamise pakti.

Niipea kui Saksamaa astus sõtta Inglismaa ja Prantsusmaaga, asus Nõukogude Venemaa vastavalt Saksamaaga sõlmitud pakti vaimule riivistama läänepoolseid sissepääsuteid Nõukogude Liidu territooriumile. Üks neist lähtus Ida-Preisimaalt ja kulges läbi Balti riikide; teine läks Soome lahe kaudu, kolmas tee läks läbi Soome enda ja üle Karjala maakitsuse, jõudes välja punkti, kus Soome piir oli ainult kahekümne miili kaugusel Leningradi äärelinnadest. Sovjetid ei olnud unustanud ohtusid, mis ähvardasid Leningradi 1919. aastal. Isegi Koltšaki Vene valgete valitsus oli omal ajal teatanud Pariisi rahukonverentsile, et Venemaa pealinna kaitseks on hädasti vaja baase Balti riikides ja Soomes. Sedasama mõtet oli arendanud Stalin läbirääkimistel Briti ja Prantsuse missiooniga 1939. aasta suvel," meenutas Churchill, rõhutades taas, et "nende väikeste neutraalsete riikide hirmud osutusid takistuseks Inglismaa ja Prantsusmaa liidulepingule Venemaaga ja sillutasid teed Molotovi-Ribbentropi paktile.

„Stalin tegutses aega raiskamata. 24. septembril kutsuti Eesti välisminister Moskvasse ja nelja päeva pärast kirjutas tema valitsus alla vastastikuse abistamise paktile, mis andis venelastele õiguse paigutada Eestis võtmepositsioonidele oma garnisonid. 21. oktoobriks oli Punaarmee koos õhujõududega ennast seal juba sisse seadnud," märkis Churchill. "Sama menetlust kasutati samal ajal Lätis, ja Nõukogude garnisonid ilmusid ka Leedusse. Sellega oli lõunapoolne tee Leningradi ja pool Soome lahte võimalike Saksa ambitsioonide puhuks Nõukogude sõjajõudude poolt tõkestatud. Nüüd jäi veel juurdepääsutee läbi Soome."

Soomes asjad nii libedalt ei läinud, aga Eesti, Läti ja Leedu saatus oli juba otsustatud. Kas Balti riikidel oleks läinud kokkuvõttes paremini, kui 1939. aastal sündinuks Churchilli soovitud kolmikliit, seda me teada ei saa, sest ajalugu oleks’eid ei tunne.

[Winston S. Churchill, The Second World War, Volume I, THE GATHERING STORM, 1948;  Tormihoiatus,  Varrak 1995 lk 277 … 294]

Just see viimatiöeldu oleks õiglane etteheide Konstantin Pätsile!  Magnus Ilmjärve  „Hääletu alistumise”  900 leheküljelt me seda ei leia.

    Magnus Ilmjärv : Koosoleku lõpus ütles president, et tema peab lepingu sõlmimist Nõukogude Liiduga paratamatuks, kuna eesti rahvas ja riik tuleb viia tervena läbi puhkenud sõjast.  Kui puhkeks sõda Nõukogude Liiduga, pole võimalik selgitada rahvale selle põhjust, kuna Nõukogude Liit pakub Eestile liitu ja kaitset. Just sellel istungil, mitte Riigikogu komisjonide koosolekul langetati otsus Nõukogude nõudmised vastu võtta ja volitati välisministrit vastastikuse abistamise leping sõlmida ja alla kirjutada. Välisminister lahkus koosolekult enne selle lõppu, et teatada Nõukogude saadikule valitsuse otsusest.  Nikitin telegrafeeris sellest vestlusest Moskvasse: „Selter teatas mulle just praegu , et kell 6 õhtul on neil  … istung ja pärast seda võib ta sõita Moskvasse.“ [ … ]  Tegemist oli Riigivolikogu Riiginõukogu liikmete informeerimisega. Informatsiooni valdavad valitsuse liikmed kirjeldasid koosolekul täiesti  lootusetut olukorda ja väitsid, et abi naaberriikidelt oli otsitud tagajärjetult. Rõhutati, et leping tuleb sõlmida kiiresti. Ka siin põhjendati  vajadust leping sooviga säästa rahvast sõja koledustest.                                                                                               [Magnus Ilmjärv, „Hääletu alistumine”, lk 620 ]

Märksa põhjalikuma nn Baasidelepingu sõlmimise „eelmängust”  protokollilises vormis pakub  Küllo Arjakas, Heino Arumäe, Tiit Arumäe, Rein Helme,                                      Molotovi – Ribbentropi paktist baaside lepinguni, Tallinn, „Perioodika“, 1989, lk 37

Nõukogude-Inglise-Prantsuse läbirääkimised ja Balti riikide garanteerimise küsimus

1939. aasta aprilli keskpaiku jõudsid Nõukogude-Inglise-Prantsuse kontaktid uude faasi. 14. aprillil pöördus Inglise valitsus Nõukogude valitsuse poole küsimusega, kas see on nõus tegema avaldust selle kohta, et Nõukogude Liit on valmis abistama agressiooni ohvriks langenud naaberriike Euroopas juhul, kui need osutavad agressorile vastupanu ja peavad Nõukogude Liidu abi soovitavaks. Samal päeval tegi Prantsuse välisminister G. Bonnet ettepaneku  täiendada 2.mail 1935 sõlmitud  Nõukogude-Prantsuse  vastastikuse abistamise pakti selliselt, et Nõukogude Liit osutaks Prantsusmaale abi ka siis kui viimane osutuks Poolale ja Rumeeniale antud abi tagajärjel Saksamaaga sõjas olevaks.

Vastuseks kõnesolevatele ettepanekutele tegi Nõukogude valitsus 17. aprillil ettepaneku sõlmida vastastikuse abistamise pakt Inglismaa, Prantsusmaa ja NSV Liidu vahel, kusjuures nähti ette abi osutamine NSV Liidu piiririikidele Soomele, Eestile, Lätile, Poolale ja Rumeeniale.

Järgnenud läbirääkimiste käigus minetas Prantsusmaa oma iseseisva osa  ja läbirääkimisi peeti peamiselt Londoni ja Moskva vahel. Lääne riigitegelased pidasid läbirääkimisi kõheldes ja venitades, püüdes esialgu asetada Nõukogude Liitu ebavõrsesse olukorda: saavutada, et Nõukogude Liidu kohustused  oleksid võimalikult suured, vastu pakkuda aga võimalikult vähe. Rahvusvahelise olukorra pideva teravnemise tingimustes tehti aga Londoni ja Pariisi poolt üha uusi järeleandmisi. Sama kehtib ka läbirääkimiste kohta Balti riikide garanteerimise üle. Esialgu taotlesid London ja Pariis  Nõukogude Liidu garantiisid  ainult Poolale ja Rumeeniale, kuid mitte Balti riikidele. Seevastu Moskva nõudis resoluutselt, et Nõukogude Liidu läänepiirile  ei tohi jääda ainsatki garanteerimata riiki ning et garantiid tuleb anda ka Soomele, Eestile ja Lätile. [ … ]

Võitluses Balti riikide garanteerimise vastu rõhutasid Eesti esindajad ka seda, et garantiidega nõustumine tähendaks liitumist  Nõukogude-Inglise-Prantsuse blokiga Saksamaa vastu, mis oleks vastuolus Eesti erapooletuse printsiibiga.  [ … ]

Eesti diplomaadid väitsid reas Euroopa pealinnades, et kokkuleppe sõlmimine Nõukogude ettepanekute alusel tähendaks Nõukogude valitsusele vabade käte andmist Balti riikide suhtes. Sellisel juhul jääks  Nõukogude valitsusele võimalus ise otsustada kaudse agressiooni toimumise üle ning suvalisel ettekäändel astuda Balti riikide suhtes  igasuguseid samme. Samasugusel seisukohal oli ka praktiliselt  kogu Eesti ajakirjandus, kus Balti riikide garanteerimisele ja kaudse  agressiooni probleemidele pühendati äärmiselt palju tähelepanu.  [ lk 37]

7. juunil 1939 kirjutatakse Berliinis alla Eesti Saksa mittekallaletungi leping Karl Selteri ja Joachim von Ribbentropi poolt, mille  „Artikkel 1. ütleb: Eesti Vabariik ja Saksa Riik ei asu ühelgi  juhul teineteise vastu sõdima ega mingit muud laadi vägivalda tarvitama.  Juhul kui mõni kolmas riik peaks alustama 1-ses lõikes tähendatud iseloomuga aktsiooni ühe lepinguosalise vastu, teine lepinguosaline ei toeta mingil viisil seesugust aktsiooni.” [ lk  64 ]

Järgnevalt [ lk 39 – 55 ]  refereeritakse selles peatükis dokumente aktiivsest diplomaatilisest kirjavahetusest asjaosaliste – Moskva, Londoni ja Pariisi vahel aprillist kuni ...

 Ühes viimases neist kahekümnest refereeritust – Inglise välisministri telegrammis  Londonist, 20. augustil 1939 Inglise suursaadikule Varssavis:

1. „Kui  Poola valitsuse lõplik otsus  osutub ebasoodsaks [joonealune täpsustus: kõne all on Nõukogude valitsuse taotlus lubada Nõukogude Liidu relvajõududel läbida sõja korral Poola territoorium.], siis kujuneb olukord  väga tõsiseks. Nõukogude  valitsus leiab, et  on kasutu jätkata sõjalisi läbirääkimisi, kuni pole  saadud vastust ja seetõttu on Moskva läbirääkimised  mõneks päevaks edasi lükatud. Kui vastus on eitav, siis läbirääkimised tõenäoliselt katkevad täiesti ning Suurbritannia ja  Prantsusmaa püüded saavutada Nõukogude Liiduga kokkulepe ebaõnnestub. Ma olen veendunud, et selline ebaõnnestumine õhutab hr. Hitlerit  alustama sõda, milles Poolale  langeb esimese kallaletungi  peamine raskus. Teiselt poolt olen ma täiesti veendunud, et Nõukogude Liiduga sõjalis-poliitilise liidu sõlmimise eesmärgiks on teda sõjast eemale hoida. [ … ]

5. Ma olen õnnelik, kui Teie esitate need kaalutlused täie tõsidusega hr. Beckile. [ Poola välisminister ] Me elame üle väga kriitilist hetke, kus tema otsus võib osutuda otsustavaks teguriks.                                                                                                                                Korratud Pariisi ja Moskvasse.  [ Halifax ]                           London, 20. august 1939

NSVL ja Eesti vastastikuse abistamise lepingu sõlmimise üksikasju käsitlev peatükk  ses   „Dokumentide ja materjalide” kogumikus põhineb Karl Selteri protokollilisele  üleskirjutusele, milles on ära toodud ka  Selteri 28. septembril Kremlis aset leidnud kohtumine Ribbentropiga, kes pidas samaaegselt NSV Liidu – Saksa vahel peetavaid läbirääkimisi, tulenevalt Poola hävingust alanud [ Teises maailma- ]sõjas:  „Koosolek lõpeb kell 15. Järgmine koosolek määratakse kell 21. Koosoleku ruumist väljudes kohtasime ooteruumis Saksa välisminister Ribbentroppi, kes viibis seal ühes Gaussiga, Schulenburgiga  j.t. Selter tervitas kättpidi Ribbentroppi ja Gaussi, Rei – Schulenburgi.”

Edasistest arengutest räägivad üldtuntud kuupäevad ja tuntud ajalooliste sündmuste nimed: 23. august – MRP, 1. september Saksamaa ründab Poolat, 17. september, Nõukogude Liit ründab Poolat idast, siis septembri lõpul - kaubandusläbirääkimisteks Moskvasse kutsutud Eesti Vabariigi välisminister Karl Selter  seatakse Eestiga Baasidelepingu sõlmimise vajaduse kohustuse ette,  kõik see on laiale avalikkusele juba tuttav ja kättesaadav.    

Ja just see,  Arjakase „MRP-st baaside lepinguni”, alapealkirjaga „Dokumente ja materjale”, annab sootuks teistsuguse  pildi Teise maailmasõja saamisloost  kui seda Ilmjärve „Hääletu alistumine”.  Seda eelkõige Eesti ja teiste Balti riikide soovimatuse tõttu  ühineda lääneriikide pakutud sõjalise koostöölepinguga.  Balti riikidest, koos Soome, Poola ja Rumeeniaga, oleks saanud sel juhul Hitleri-vastase  koalitsiooni võrdväärsed liitlased.     Kas Balti riikidel oleks läinud kokkuvõttes paremini, kui 1939. aastal sündinuks Churchilli soovitud kolmikliit, seda me teada ei saa, sest ajalugu oleks’eid ei tunne. 

Raadiokõnes 1. oktoobril 1939 ütles Churchill järgmist:

„Venemaa on ajanud hoolimatut omakasupoliitikat. Me oleksime soovinud näha Vene armeesid nende praegusel paiknemisjoonel Poola sõprade ja liitlastena, mitte sissetungijatena. Aga Vene armeede asumine sellele  joonele  oli natsliku ähvarduse olukorras Venemaa julgeoleku seisukohalt ilmselt vajalik. Igatahes on selline joon nüüd  olemaas ning on tekkinud Idarinne, mida natslik Saksamaa ei julge rünnata.” [samas, lk 339]

12. oktoobril olid, needsamad, Vene väed  juba ka Eestis. Siinkohal saigi tehtud see ajalooline viga, et ei sündinud lääneliitlastega ühist, Hitleri-vastast liitu, kuhu Eesti ja teised, toona veel iseseisvad Balti riigid,  oleksid võrdselt Inglise- ja Prantsusmaaga, riikidena kuulunud.

Ja kui just seda  kõike ka veel tänagi Venemaa president Putin oma aastalõpu suurkõnes ikkagi meenutas, siis ütleme, et ta sorib ajaloo prügikastis. Jah, see on piinlik kõigile veel tänagi, Teise maailmasõja võidu 75. aastapäeva künnisel.

Kui siis  ikkagi Päts süüdistada, siis vaid selles, et ta uskus neutraliteedipoliitika jõusse ning pidi tunnistama isegi selle poliitika jõuetust.

„Üht osa rahvast võidakse petta kogu aeg ja kogu rahvast mõnda aega. Kuid täiesti võimatu on petta kogu rahvast kogu aeg. [ Abraham Linkoln ]

Arvo Adelbert

Koeru, Põlendiku talu                                                                      10. jaanuaril 2020