teisipäev, 9. detsember 2014

Adelbert vs kortspärn





   
                                     SÕJA LAPSED


   37. aasta poiste esmane maailmatunnetus teadvustus läbi sõja, sõjaga seotu tunnetamise ja äratundmise,   mis lapse arusaamades  tundus igapäevasena ja loomulik olema. Sõda oli lapse teadvuses mingil kujul  normaalsus, igapäevase elu loomulik olek.
   Sõda ja sõja kulgu hakkasime mõistma läbi meie vanemate juttude ja nende pealtkuulatud sõjateemaliste arutelude. Esmase informatsioonina talletuski meie teadvusse just see kodune arusaam sõjast ja kõigest muust, mis sõjaoludega otseselt või siis kaudselt kaasas käis. Siit, kodust sai alguse hilisem poliitiline hoiak, millele hakkas  kujunema maailmavaade (täna öeldakse - ilmavaade). Hiljem, juba peale sõda, osutus kooli ajaloo ja ühiskonnaõpetuse (konstitutsioon oli selle õppeaine ametlik nimi)  tundides räägitu  vastuolus olevaks nn koduse käsitlusega sõjasündmustest ja sellega kaasnenud nähtustest. Ühtlasi oli ka pealesõja aeg  ohtlik, kui paljusi asju laste kuuldes kas ei räägitud, või kui ka räägiti, siis ilmtingimata hoiatati ja manitseti kodus kuuldust mitte edasi rääkida.
   Ajad olid toona sellised, et avalike väljaütlemiste pärast, mis ei väljendanud valitsuse ja parteivõimu suhtes poolehoidu,  võis saada rangelt karistatud. Kui ikka keegi kaebas, et see või teine ütles nii või naa halvasti võimude, ehk siis partei ja riigijuhtide aadressil, oli karistus ära teenitud. Ei olnud ka kunst ära teenida võimumeeste retooriliselt esitatud küsimus: „Kas sulle ei meeldi Nõukogude võim?“ Oli õnn, kui see  esitati veel neljasilma vestluses, aga avalikult sellele küsimusele vastamise nõudmine võis aga tähendada juba otsest poliitilist süüdistust, kehtiva võimu suhtes vastasuse märki, millele ilmtingimata pidi järgnema „õiglane“ karistus. Juhtus sedagi, et isiklikke vastuolusid või tülisid klaariti poliitilist laadi valekaebuste esitamise teel. Eks öine koputus uksele tähendas äraviimist, teadagi - kuhu!

   Aeg ei andnud oodata - noorus oli ja on ikkagi õppimise aeg. Mingiks tähiseks kujunes küll ka Stalini surm, mil poliitilised ohjad lõdvemale lasti. Kuigi kõrgkooli sissepääsu enam ei otsustatud vanemate sotsiaalse päritolu põhjal, eeldas ülikoolis õppimine ikkagi võimukuulekust, vähemalt „suupruukimise“ tasemel. Seda siiski üldjuhul. Viiekümnendate lõpu poole oli TPI (Tallinna Polütehniline Instituut) tudengite seas ka Siberist, sealse venekeelse keskharidusega eesti poisse õppima võetud (Heikki Rütman, toanaaber Koskla ühiselamus).  Üheks minu rühmakaaslaseks sai koguni mees, kes oli „natsionalistlikus grupeeringus osalemise“ eest vangilaagris istunud,  peale karistuse kandmist Tartus keskkoli lõpetanud ning ankeediandmetele karistatuse kohta vaatamata TPI üliõpilaseks immatrikuleeritud. Just tema puhul (Rein Liik) rakendus jälitussüsteem aastal 1968, Tsehhoslovakkia sündmuste ajal, mil ta reservohvitserina kordusõppustele kutsuti ja alles siis ešelonist maha tõsteti, kui see oli Liidu piiri ületamas.

  Kuldsed kuuekümnendad. Niisuguseks hinnati pealesõjaaegse jälitamise ja poliitilise surve  lõdvenemist viiekümnendate lõpust peale.
 Kui vahetult peale sõda oli  ettevõtete ja asutuste juhtimine koondatud sõja- ja revolutsiooniveteranide kätte, siis kuuekümnendatest peale elu ise nõudis sõjaväelasliku poliitilise kamandamise stiilis juhtimise asendamist noorema ja ka harituma kaadriga, eriti just majanduselu paljudel juhtimistasanditel. Paraku Nikita Hruštšovi initsiatiivil aset leidnud sõjaväe vähendamise tagajärjel tööta jäänud polkovnikud said jällegi suunatud „rahvamajanduse juhtiva kaadri tugevdamiseks“.

  Autokateedri juhataja, kauaaegne Mehaanikateaduskonna dekaan, Eugen Soonvald seadis meile, 1962. aasta lõpetajatele, automeestele eesmärgi - teie  olete need mehed, kes te vahetate välja autobaaside eesotsast polkovnikud. Polkovnik oli üldjuhul venelane, loomulikult ka parteilane. Just sest viimasest tuleneski kompromissivalmidus, kuna „eesotsas  olemiseks“  oli  parteipilet nõutav. Meie eas rahulduti küll veel noorsooühingu (komsomoli) liikmepiletiga taskus. Rahva keelepruugis  tähendas see aga peatset parteilase „leivaraamatu“ omandamist.  Selles seisneski dotsent Soonvaldi selgesõnalise sõnumi  kreedo: ei saanud ju pidada normaalseks elu Eestis, kus asutuste-ettevõtete tööd juhivad vaid umbkeelsed venelased. Ja just tänu kompromissile ses „leivaraamatu“ omamise asjas säilis kahe Kingissepa nimega linnade kardinaalne  erinevus - üks siinsamas, mõnikümmend kilomeetrit Narvast, teine Saaremaal, praegune Kuressaare.

   Soonvaldi „kreedo“ meie kaasaegse, mõni aasta hiljem,  samuti Vändra Keskkooli lõpetanud Elle Eha, Ugala näitleja kuue- ja seitsmekümnendatel, elulooraamatu  „TÄHED PANEVAD ILMARUUMI SÄRAMA“, Viljandi, 2014 lehekülgedelt:

   LK 36 …
   Kaarup naeratas kummaliselt. Siis küsis ta:  „Kuidas sa astusid komnooreks, kui su isa oli Siberisse saadetud ja ema peitis kapinurgas sinimustvalget? Kuidas isa selle peale vaatas? Kuidas ema seda vastu võttis?“ Nägin ta silmis suurt ärevust.
„Olen seda endaltki tuhat korda küsinud: kas ma tegin õigesti? Ei, isa ei tahtnud seda. Aga ta ei surunud kunagi oma arvamust peale. Ta ei rääkinud kunagi oma vanglakannatustest. Südames ta muidugi  elas seda raskesti üle, et olin pioneer, hiljem komnoor. Ema leppis vaikselt kõigega, sest rääkisin talle, miks ma sellise otsuse langetasin. Oma klassis olin vist küll esimeste hulgas. … … … Kooli lõpetades olime kõik, terve klass komnoored. Ja me teadsime, mille nimel me seda tegime - parema, ilusama, targema Eesti nimel! Isale ütlesin:  „Mina lähen teist teed, sest hoolimata kõigest peame edasi minema. Kui me, käed rüpes, seisame, variseb ju kogu meie kultuur kokku. Nii oli meile kõnelenud noor klassijuhataja. Nii oli õpetanud meid meie armastatud noor direktor Kalju Pilt. Kui meie ise ei seisa oma keele, oma rahva, oma kultuuri eest - siis sulab meie rahvas oma rõhujatega ja kaob Eestimaa.“
Kaarup kuulas mind ja ma nägin, et äkki selgines temas midagi. „Tähendab, et noored arvavad, et teisiti pole võimalik. Et vastu minnes sellele diktatuurile me kaotame. Et kaasa minnes süsteemiga saame etteotsa õiged mehed.?“
„Jah, nii ma arvan.“
„Vaata Elle, ka mina olen nii mõelnud, et nurgas istudes ei saa midagi teha. Ega me Satsiga naljapärast oma teatrit looma hakanud. Me ei tahtnud alla vanduda.“

   Lk 251
   „Oled liiga noor, et taolist otsust vastu võtta, ära tee seda …“ ütles Erika Torger. Teadsin, et kohtan suurt vastuseisu ja pettumust  parimate sõprade hulgas, kuid mul polnud tollal teist teed: teise kursuse lõppedes öeldi meile Moskva teatrikoolis, et oleme tulevased  kultuuriala ideelise liini kandjad ja peame kuuluma parteisse. Vasturääkimine ei olnud mõeldav. Meie õpetaja ütles, et selleks, et meid õpetada ja omal alal kraadi välja teenida, tuli ka temal parteisse astuda. „Seal saame nõrku toetada, oma töös ja kollektiivis palju head ära teha,“  selgitas ta. Usun nüüd,  et oleksin saanud siiski ka parteisse astumata lõpetada, aga see olnuks suur võitlus ja energiakulu. Ma siis veel ei mõistnud, kui raske saab olema läbi elu käia sellel poolel. Pidasin seda rohkem uueks jooneks meie elus, paratamatuks teeks noorusele - olla tegutsedes ise oma elu kujundav ja vastutav.
„Sa arvad läbi selle liini teha palju uut, õiget ja head, aga see toetub nii paljule ebaõigele ja on määrinud end meie rahva  ja paljude teiste süütute inimeste verega … Jää parem sellest eemale,“ õpetas mind ka mu isa, kuid ta polnud mu peale pahane, sest mõistis mu igatsust igal juhul õppida.

    Mis olnuks alternatiiv?

  Veelkord, meenutades Eugen Soonvaldi sõnu juhtumi puhul, kui TPI spordiklubi märgilt oli maha viilitud või murtud sellel ilutsev punane viisnurk. Selle teo eest visati asjaosalised instituudist välja ja otsekohe sõjakomissariaadi käsutusse. Ega paremini ei käinud nendegi noortudengite käsi, kes 1956. aasta sügisel Varblas, suunatuna üldise kampaania korras kolhoosi saagi koristamisele, olid tõmmanud  seal oksa põhku täis puhvaikast tehtud topise, mis toonases kontekstis tähendas üheselt venelast, suhtumist „vabastajasse“. Muidugi, teravmeelsed lood meelsuse väljendamiseks, kuid … ei ole ju mõtet peaga vastu seina joosta, sein jääb püsti endiselt, pea aga saab rängalt kannatada. Just nii ütles Soonvald meile sel puhul üle TPI kõigis õpperühmades korraldatud selleteemalisel vestlusel.
   Nende üliõpilaste elukäik sai järsu ja selge muutuse - kohese suunamise, vähemalt kolmeks aastaks sõjaväkke,  ja pärast teenistust „suure Kodumaa kaitsel“ aga vabaduse valida katlakütja kutse. Ei enamat.

  Needsamad, 37. aasta poisid olid saanud koolituse  Wabariigi-aegse koolitusega õpetajatelt. Meie põlvkonna töine elu kulges paraku "sotsialismi ülesehitamise" lippude ja punaste loosungite lehvides. Vaatamata ametlikule doktriinile kommunismi peatsest saabumisest "käesolevale põlvkonnale", nagu seda Nikita Hruštšov oli kuuekümnendate alul nõukogude rahvale tõotanud, suutis just see sõja laste põlvkond säästa Eestis elu elamisväärsena. Saaremaa Kingissepast ei saanud Narva-tagust Kingissepa linna! Meile ei olnud eesmärgiks "Eesti asi" selle tänases retoorilises tähenduses, mis võimpositsioonil kõrgemale tõustes on tänapäeval paratamatult muutunud "oma asja" ajamiseks. Jah, olid nomenklatuursed positsioonid, mis täna erilise kriitika turmtule pälvinud, küll "punaparunite", punaste direktorite - olgu see siis kooli, sovhoosi või tööstusettevõtte juhist direktor. Üldjuhul oli see parteilane, kel parteipilet lauasahtlis, kuid mitte kommunist selle kõige-kõige põlastavamas tänapäevases tähenduses, nagu seda  meile ette heidetakse, mustamaks seda seltskonda, kes Eestile iseseisvuse augustis 1991 tegelikult tagasi tõid.

   Iseseisvuse taastajate mälestustest.

  Rein Järlik RAHVA  TAHTE TÄIDEVIIJAD Trükikoda Bookmill, Tartu, 2014

   Lk7
   Eesti riikliu iseseisvuse nimel tegutsesid mõjukamate jõududena  1988. aastal sündinud Eestimaa Rahvarinne ja aasta hiljem ellu kutsutud Eesti Vabariigi kodanike komiteed. Neist esimene nägi reaalset teed iseseisvusele  just olemasolevate  konstitutsiooniliste  võimuorganite kaudu, kelle otsustusi Moskva keskvõim lausa ignoreerida ei saaks.
   Kodanike komiteede liikumise algatajad aga olid veendunud, et kuna Eesti Vabariik on de jure olemas ka pärast 1940. aastat, saab riigi iseseisvuse de facto taastada vaid tema kodanike esinduskoguna valitud Eesti Kongress. Lihtne ja ilus.
   Eesti Kongressi valimised algasid 24. Veebruaril 1990, rahvale aga korrati juba varem kõlanud üleskutseid Ülemnõukogu kui okupatsioonivõimu haldusorgani valimisi boikoteerida. Õnneks jäi rahvas neile üleskutsetelt kurdiks.
   … Mõlemalt poolt, nii rahvuslastelt kui ka interrindelt said tuld ka Ülemnõukogu mitu järgmist olulist sammu, nagu näiteks referendum iseseisvuse taastamise küsimuses või piirivalve saatmine majanduspiirile. Tõsi küll, majanduspiir ei olnud Tartu rahulepinguga maha  määratud riigipiir, aga sellele piiril seisavad  Eesti piirivalvurid ka täna, 24 aastat hiljem.  Ülemnõukogu ja valitsuse tegevus oli sunnitud struktuuride lahtirebimisele üleliidulisest haardest, et sel päeval, kui avaneb võimalus iseseisvus reaalselt taastada, saaks riiki iseseisvana subjektina ka toimima hakata.
   … Suur hulk parlamendiliikmeid oli veendunud, et iseseisvuse taastamine tuleb välja kuulutada nii kiiresti kui võimalik, sest võib juhtuda, et Ülemnõukogul pole enam võimalust kokku tulla.
   Ühed leidsid, et 1938. aasta põhiseadusele on võimatu riiki taastada, seega tuleb välja kuulutada uus riik.  Teised tuletasid meelde Ülemnõukogu enda õigusakte  Eesti Vabariigi taastamisest, mitte uue riigi väljakuulutamisest. Kuid oli neidki, kes tõsimeeli leidsid, et Ülemnõukogul pole üldse mingit õigust riikliku iseseisvuse küsimuses otsust vastu võtta. Pealegi polevat niisuguse otsuse järele mingit vajadust, sest Eesti olevat iseseisev juba 1918. aastast alates.
    See oli Eesti komitee seisukoht ja kuigi suhted selle organiga olid enam kui aasta jooksul pigem teravnenud kui paranenud, otsustas Ülemnõukogu juhatus Eesti Komitee esindajad siiski Toompeale ühise laua taha kutsuda. Iseseisvumisotsuse vastuvõtmiseks oli ju tähtis iga hääl ja õige mitme Ülemnõukogu liikme hääl oli Eesti komitee mõjusfääris. 19. augustil otsuseni siiski ei jõutud.

   Järgmisel päeval, 20. augustil teatasid Ülemnõukogu esimees Arnolt Rüütel, Ülemnõukogu juhataja Ülo Nugis ja Eesti Vabariigi peaminister Edgar Savisaar  Kadriorgu Ülemnõukogu esimehe residentsi saabunud kõrgetele sõjaväelastele resoluutselt, et Eesti ei mõtlegi alluda korraldustele kõik rahvakogunemised ja koosolekud ära keelata ning Ülemnõukogu istungjärk otsekohe lõpetada.   Vastutuse igasuguste intsidentide eest panid Eesti juhid hoopis sõjaväelastele. Kaks kindralit, kontradmiral ja polkovnikud sellelt kohtumiselt võitjatena igatahes ei lahkunud.

   Lk 11
   Kell 23:04 oli Eesti Vabariigi Ülemnõukogu poolt 69 poolthäälega otsuse vastu võtnud. Eesti riiklik iseseisvus oli taastatud.
Rahvas, kes oli Ülemnõukogu tegevust järjekindlalt toetanud ja igasugustele kõrgema seaduseandliku  organi tööd torpedeerivatele üleskutsetele kurdiks jäänud, ei olnud oma valikus eksinud.

   Just Ülemnõukogu  liikmed viisid täide rahva tahte.

   Lk 73
Ülemnõukogu oli tegelikult juba pärast 19. augusti keskpäeva tugevalt seda meelt, et nüüd tuleks iseseisvuse küsimuses astuda otsustav samm. Kui seni loodeti, et tee iseseisvumisele avavad läbirääkimised Moskvaga, siis pärast võimuhaaramist vanameelsete poolt ei kahelnud enam keegi, et need lootused tuleb maha matta. Mida tuleks teha ja kuidas, seda arutati juhatuses, vanematekogus, fraktsioonides ja saadikurühmades, kohvikus ja sööklas, trepil ja fuajeedes. Umbes oli juba teada, kuidas Ülemnõukogu  liikmed meelestatud on, ja üksmeelt selles küsimuses ei olnud.
   Nüüd peaks küsima, mis toimus samal ajal Eesti Komitees?
   Ülemnõukogu liikmed Mart Laar ja Illar Hallaste, kes kindlalt hoidsid Eesti Komitee joont, ei tahtnud mitte mingist riiklikku iseseisvust puudutavast dokumendist kuuldagi. Seda polevat kellelegi vaja, sest Eesti on juba 1918. aastast  iseseisev. Ülemnõukogu mingisugune otsus aga pidavat olukorda ainult ähmastama. Kas võis olla, et Eesti Komitees keegi teisiti mõtles? Aga kuidas keegi sai teisiti mõelda, kui Eesti Kongress polnud teatanud, et ta oma I istungjärgul vastu võetud tegevuskavas midagi muutnud oleks? Järelikult ei tohtinud Ülemnõukogu Eesti riikliku ja rahvusvahelis-õigusliku staatuse küsimusi üldse arutadagi, rääkimata mingi otsuse vastuvõtmisest. Ka käesolevas raamatus on Enn Põldroos meenutanud, kuidas valitsemise ajutise korra eelnõu ettevalmistamisel oli teda ja teisigi jahmatanud Eesti Komitee seisukoht, et ka välispoliitikat ei tohiks Ülemnõukogu ega valitsus ajada.

   Avaldusest, mille Eesti Komitee juhatus tol päeval vastu võttis, pole kuidagi võimalik välja lugeda, et Eesti Komitee peab vajalikuks ka mingi dokumendi koostamist, mille vastuvõtmiseks siis kavatsetakse ettepanek teha Ülemnõukogule. Seda, et Eesti komitee enda ükskõik missugune Eesti riiklikku staatust puudutav otsus maailmas arvestamist ja tunnustamist leiaks, ei uskunud eestikomiteelased ilmselt enam ise ka.

   Õhtuks tulid Eesti komitee esindajad jälle Toompeale

   Ülo Nugis on meenutanud: „Komiteelastel polnud omalt poolt pakkuda ühtegi punkti konkreetset sõnastust, kuigi nad eelmisel päeval polnud nõustunud mitte millegagi ühes juba laekunud ja neile tutvustatud eelnõus. Jälle üllatus! See pani mõttes küsima, kas nad ikka üldse tahavadki Eesti Vabariigi iseseisvuse taastamise otsus siin meie saalis vastu võetakse? Aga ma mõtlesin ka seda, et kuna neil oma varianti pole, läheb ehk selle võrra lihtsamalt ja kiiremini. Ülemnõukogu oli suuteline eksperte kaasates leidma kõigile sätetele sõnastuse, mille vastu ka eestikomiteelastel argumendid otsa said. Ja kui neile lõpuks anti pooled kohad Põhiseaduse Assamblees, võisime otsusega saali ette minna“. (Kui taastasime Eesti iseseisvuse, Tartu 2008, lk 8 - 10).

   Kell oli 21.48, KUI OTSUSE EELNÕU Eesti riiklikust iseseisvusest lõpuks kiireloomulise küsimusena päevakorda hääletati. Eelnõu tekst üllatas vist paljusid Ülemnõukogu liikmeid ebameeldivalt sellega, et Põhiseaduse (tookordse nimetusega Põhiseadusliku) Assamblee koosseisu kujundamisel võeti Ülemnõukogu ja Eesti Kongressi võrdväärsete osapooltena. Kongressi ja Eesti Komitee senine käitumine Ülemnõukogu suhtes niisugust võrdsust ei lubanud nagu eeldada, eriti kui arvesse võtta, et nende maine oli rahva silmis kahetsusväärselt madalale langenud.
   Kui EMOR juunis 1991 järjekordse küsitluse tegi, leidis ainult 26 % vastanutest, et Eesti Komitee tegevust võib pidada tegutsemiseks rahva huvides. Kuid ka nende protsentide taga oli siiski kuni paarsada tuhat inimest, ja nii tähtsa küsimusega rahvast kahte teravalt vastandlikku leeri lüüa oleks võinud olla üsna ebameeldivate tagajärgedega.

   Mis leidis aset Nugise kabinetis?

   Tarmo Vahter, Vaba riigi tulek, 1991, Tallinn 2011

   Lk 216
   Kelam võttis kaasa Vardo Rumesseni  ja Sirje Endre. Kui nad Ülo Nugise kabinetti jõudsid, oli Ülemnõukogu otsuse mustand juba valmis. See sisaldas nelja ideed:
-        kuulutada üleminekuperiood lõppenuks
-        nimetada Ülemnõukogu ümber Taastavaks Koguks,
-        korraldada 1992.aastal uued parlamendivalimised,
-        küsida vabariigi õigusjärglasena rahvusvahelist tunnustust.

Eesti Komitee inimesed olid jahmunud. Aasta hiljem lindistatud mälestustes nimetas Kelam neile näidatud  paberit väga negatiivseks üllatuseks. Rumessen aga meenutas neid sündmusi lausega: 
„Siis läheb verevalamiseks.“

Lk 221
Eriti nõudliku kõne pidas Heinz Valk .
  „Kas  me jääme igavesti toetama põhimõtet, mille järgi Eesti iseseisvuse saavutamiseks ei tohi midagi teha enne, kui  iseseisvus saavutatud on?“ küsis Valk kõlaval häälel. 
  „Või julgeme kordki teha äkilisema liigutuse? Need küsimused ma esitan siin nii rahvale kui ka Eesti Vabariigi Ülemnõukogule. Kas enne võimalikku tagasilööki suudame me maailma silmis tõsta end austavasse seisundisse? Või jääme lootma, et alles Siberisse sõitvas rongis puhkeb lahti  Eesti iseseisvuse lõhnav õis? Võidule viib meid ainult tegu!“

... Vabaduse väljakul esitas Savisaar sama küsimuses rahvale:
 „Meile lubatakse : jah, te saate vähem vabadust, aga selle- eest parema elu. Millise valiku  me teeme? Kas me jääme ootama, igaüks oma kodus kinnise ukse taga? Ja loodame, et  ehk läheb see karikas siiski seekord meist mööda?  Või tõuseme püstipäi ja ütleme  selge EI isehakanud võimumeestele?“
20.august 1991, kell 21.00 Ülemnõukogu, Tallinn, Eesti

   Milleks taoline nostalgiline tagasivaade okupatsiooniperioodile?

  Jah, see „sõja laste“ põlvkond on lõpetamas. Just, nagu Eesti Wabariigi loojatest, Vabadussõja sangaritest pole tänaseks enam kellestki rääkijat, meenutajat, nii jäävad ka meist vaid mälestused, mitte ainult kirjas ja sõnas, sest tänane päev pakub selleks ka lugematult uusi, moodsaid võimalusi.
   Paraku kohtame meie, sõja lapsed,  meie toonase elu tänastes kajastustes moonutusi, mis on pandud teenima kellelegi tänast poliitilist kapitali. Eriti aktuaalne on sel eesmärgil vabadusvõitluse temaatika,  sellega seotud isikute („kangelastegude“) hinnanguline, ülevõimendatud käsitlus.

   Vaid üks näide tänasest - Siim Veskimehe nime all Postimehes 08. 12. 2014  avaldatud Arvamusloost:   
   "K a k s   p õ l v k o n d a   v a r g a k o o l i t u s t  aga jätab oma jälje ja piirduks siis asi nendega! Nüüd kasvab parteide noorteorganisatsioonides uus ports j õ l e t i s i, keda hellitlevalt broileriteks nimetatakse ja kellele varastamine, altkäemaksud, võltsimine ja pidev sihipärane valetamine on nii igapäevane, et nad enamasti ei saa arugi, et midagi võiks valesti olla.“


  Kuuldavasti olla selle arvamuse autor oma nooruspõlve Rootsis mööda saatnud.

  Lihtinimese igapäevaelu kajastusi kohtame harva, kui, siis vaid tühjade poelettide taustal, või nomenklatuuri kuuluva seltskonna ületähtsustatud võimaluste kirjeldustega eripoodidest. Ilmtingimata leiab rõhutamist veel autoostulubade süsteem ja telefoni saamise aastatepikkused  järjekorrad. Kui talude tagastamise ja selleks ajaks üsna heale järjele jõudnud põllumajandusliku (suur-) tootmise lammutamise ümber tehti õiguse ja õigluse nimel suurt kära, siis jäeti siinmail Lääne kogemus teadlikult, pigem siiski rumalusest, tähelepanuta. Ei kulunud kümmet aastatki, kui tekkis taas põllumajanduslik suurtootmine. Ja isegi vihmaussid ei protesteeri enam, nagu see aset leidis suure võimsuse ja omakaaluga Kirovetsi nimega traktorite ilmumine kunagistele kolhoosipõldudele.
   Võimalik, et vihmausse polegi enam?

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar