SÕJA LAPSED
37. aasta poiste esmane maailmatunnetus
teadvustus läbi sõja, sõjaga seotu tunnetamise ja äratundmise, mis lapse arusaamades tundus igapäevasena ja loomulik olema. Sõda
oli lapse teadvuses mingil kujul normaalsus, igapäevase elu loomulik olek.
Sõda ja sõja kulgu hakkasime
mõistma läbi meie vanemate juttude ja nende pealtkuulatud sõjateemaliste
arutelude. Esmase informatsioonina talletuski meie teadvusse just see kodune
arusaam sõjast ja kõigest muust, mis sõjaoludega otseselt või siis kaudselt kaasas
käis. Siit, kodust sai alguse hilisem poliitiline hoiak, millele hakkas kujunema maailmavaade (täna öeldakse -
ilmavaade). Hiljem, juba peale sõda, osutus kooli ajaloo ja ühiskonnaõpetuse
(konstitutsioon oli selle õppeaine ametlik nimi) tundides räägitu vastuolus olevaks nn koduse käsitlusega sõjasündmustest
ja sellega kaasnenud nähtustest. Ühtlasi oli ka pealesõja aeg ohtlik, kui paljusi asju laste kuuldes kas ei
räägitud, või kui ka räägiti, siis ilmtingimata hoiatati ja manitseti kodus
kuuldust mitte edasi rääkida.
Ajad olid toona sellised, et avalike
väljaütlemiste pärast, mis ei väljendanud valitsuse ja parteivõimu suhtes poolehoidu, võis saada rangelt karistatud. Kui ikka keegi
kaebas, et see või teine ütles nii või naa halvasti võimude, ehk siis partei ja
riigijuhtide aadressil, oli karistus ära teenitud. Ei olnud ka kunst ära
teenida võimumeeste retooriliselt esitatud küsimus: „Kas sulle ei meeldi Nõukogude võim?“ Oli õnn, kui see esitati
veel neljasilma vestluses, aga avalikult sellele küsimusele vastamise nõudmine
võis aga tähendada juba otsest poliitilist süüdistust, kehtiva võimu suhtes
vastasuse märki, millele ilmtingimata pidi järgnema „õiglane“ karistus. Juhtus
sedagi, et isiklikke vastuolusid või tülisid klaariti poliitilist laadi
valekaebuste esitamise teel. Eks öine koputus uksele tähendas äraviimist,
teadagi - kuhu!
Aeg ei andnud oodata - noorus oli
ja on ikkagi õppimise aeg. Mingiks tähiseks kujunes küll ka Stalini surm, mil
poliitilised ohjad lõdvemale lasti. Kuigi kõrgkooli sissepääsu enam ei
otsustatud vanemate sotsiaalse päritolu põhjal, eeldas ülikoolis õppimine
ikkagi võimukuulekust, vähemalt „suupruukimise“ tasemel. Seda siiski üldjuhul.
Viiekümnendate lõpu poole oli TPI (Tallinna Polütehniline Instituut) tudengite
seas ka Siberist, sealse venekeelse keskharidusega eesti poisse õppima võetud (Heikki Rütman, toanaaber Koskla
ühiselamus). Üheks minu rühmakaaslaseks sai koguni mees, kes oli „natsionalistlikus grupeeringus osalemise“ eest
vangilaagris istunud, peale karistuse
kandmist Tartus keskkoli lõpetanud ning ankeediandmetele karistatuse kohta
vaatamata TPI üliõpilaseks immatrikuleeritud. Just tema puhul (Rein Liik) rakendus jälitussüsteem
aastal 1968, Tsehhoslovakkia sündmuste ajal, mil ta reservohvitserina
kordusõppustele kutsuti ja alles siis ešelonist maha tõsteti, kui see oli Liidu
piiri ületamas.
Kuldsed kuuekümnendad. Niisuguseks
hinnati pealesõjaaegse jälitamise ja poliitilise surve lõdvenemist viiekümnendate lõpust peale.
Kui vahetult peale sõda oli ettevõtete ja asutuste juhtimine koondatud
sõja- ja revolutsiooniveteranide kätte, siis kuuekümnendatest peale elu ise
nõudis sõjaväelasliku poliitilise kamandamise stiilis juhtimise asendamist
noorema ja ka harituma kaadriga, eriti just majanduselu paljudel
juhtimistasanditel. Paraku Nikita
Hruštšovi initsiatiivil aset leidnud sõjaväe vähendamise tagajärjel tööta
jäänud polkovnikud said jällegi suunatud „rahvamajanduse juhtiva kaadri
tugevdamiseks“.
Autokateedri juhataja, kauaaegne
Mehaanikateaduskonna dekaan, Eugen
Soonvald seadis meile, 1962. aasta lõpetajatele, automeestele eesmärgi -
teie olete need mehed, kes te vahetate
välja autobaaside eesotsast polkovnikud. Polkovnik oli üldjuhul venelane,
loomulikult ka parteilane. Just sest viimasest tuleneski kompromissivalmidus,
kuna „eesotsas olemiseks“ oli parteipilet
nõutav. Meie eas rahulduti küll veel
noorsooühingu (komsomoli) liikmepiletiga taskus. Rahva keelepruugis tähendas see aga peatset parteilase
„leivaraamatu“ omandamist. Selles
seisneski dotsent Soonvaldi
selgesõnalise sõnumi kreedo: ei saanud
ju pidada normaalseks elu Eestis, kus asutuste-ettevõtete tööd juhivad vaid
umbkeelsed venelased. Ja just tänu kompromissile ses „leivaraamatu“ omamise
asjas säilis kahe Kingissepa nimega linnade kardinaalne erinevus - üks siinsamas, mõnikümmend
kilomeetrit Narvast, teine Saaremaal, praegune Kuressaare.
Soonvaldi „kreedo“ meie kaasaegse, mõni aasta hiljem, samuti Vändra Keskkooli lõpetanud Elle Eha, Ugala näitleja kuue- ja
seitsmekümnendatel, elulooraamatu „TÄHED PANEVAD ILMARUUMI SÄRAMA“, Viljandi,
2014 lehekülgedelt:
LK 36 …
Kaarup naeratas
kummaliselt. Siis küsis ta: „Kuidas sa
astusid komnooreks, kui su isa oli Siberisse saadetud ja ema peitis kapinurgas
sinimustvalget? Kuidas isa selle peale vaatas? Kuidas ema seda vastu võttis?“
Nägin ta silmis suurt ärevust.
„Olen seda endaltki
tuhat korda küsinud: kas ma tegin õigesti? Ei, isa ei tahtnud seda. Aga ta ei
surunud kunagi oma arvamust peale. Ta ei rääkinud kunagi oma
vanglakannatustest. Südames ta muidugi
elas seda raskesti üle, et olin pioneer, hiljem komnoor. Ema leppis
vaikselt kõigega, sest rääkisin talle, miks ma sellise otsuse langetasin. Oma
klassis olin vist küll esimeste hulgas. … … … Kooli lõpetades olime kõik, terve
klass komnoored. Ja me teadsime, mille nimel me seda tegime - parema, ilusama,
targema Eesti nimel! Isale ütlesin:
„Mina lähen teist teed, sest hoolimata kõigest peame edasi minema. Kui
me, käed rüpes, seisame, variseb ju kogu meie kultuur kokku. Nii oli meile
kõnelenud noor klassijuhataja. Nii oli õpetanud meid meie armastatud noor
direktor Kalju Pilt. Kui meie ise ei
seisa oma keele, oma rahva, oma kultuuri eest - siis sulab meie rahvas oma
rõhujatega ja kaob Eestimaa.“
Kaarup kuulas mind ja ma
nägin, et äkki selgines temas midagi. „Tähendab, et noored arvavad, et teisiti
pole võimalik. Et vastu minnes sellele diktatuurile me kaotame. Et kaasa minnes
süsteemiga saame etteotsa õiged mehed.?“
„Jah, nii ma arvan.“
„Vaata Elle, ka mina
olen nii mõelnud, et nurgas istudes ei saa midagi teha. Ega me Satsiga naljapärast oma teatrit looma
hakanud. Me ei tahtnud alla vanduda.“
Lk 251
„Oled liiga noor, et
taolist otsust vastu võtta, ära tee seda …“ ütles Erika Torger. Teadsin, et kohtan suurt vastuseisu ja pettumust parimate sõprade hulgas, kuid mul polnud
tollal teist teed: teise kursuse lõppedes öeldi meile Moskva teatrikoolis, et
oleme tulevased kultuuriala ideelise
liini kandjad ja peame kuuluma parteisse. Vasturääkimine ei olnud mõeldav. Meie
õpetaja ütles, et selleks, et meid õpetada ja omal alal kraadi välja teenida,
tuli ka temal parteisse astuda. „Seal saame nõrku toetada, oma töös ja
kollektiivis palju head ära teha,“
selgitas ta. Usun nüüd, et
oleksin saanud siiski ka parteisse astumata lõpetada, aga see olnuks suur
võitlus ja energiakulu. Ma siis veel ei mõistnud, kui raske saab olema läbi elu
käia sellel poolel. Pidasin seda rohkem uueks jooneks meie elus, paratamatuks
teeks noorusele - olla tegutsedes ise oma elu kujundav ja vastutav.
„Sa arvad läbi selle
liini teha palju uut, õiget ja head, aga see toetub nii paljule ebaõigele ja on
määrinud end meie rahva ja paljude
teiste süütute inimeste verega … Jää parem sellest eemale,“ õpetas mind ka mu
isa, kuid ta polnud mu peale pahane, sest mõistis mu igatsust igal juhul
õppida.
Mis olnuks alternatiiv?
Veelkord, meenutades Eugen Soonvaldi sõnu juhtumi puhul, kui TPI spordiklubi märgilt oli
maha viilitud või murtud sellel ilutsev punane viisnurk. Selle teo eest visati asjaosalised
instituudist välja ja otsekohe sõjakomissariaadi käsutusse. Ega paremini ei
käinud nendegi noortudengite käsi, kes 1956. aasta sügisel Varblas, suunatuna
üldise kampaania korras kolhoosi saagi koristamisele, olid tõmmanud seal oksa põhku täis puhvaikast tehtud topise,
mis toonases kontekstis tähendas üheselt venelast, suhtumist „vabastajasse“. Muidugi,
teravmeelsed lood meelsuse väljendamiseks, kuid … ei ole ju mõtet peaga vastu
seina joosta, sein jääb püsti endiselt, pea aga saab rängalt kannatada. Just
nii ütles Soonvald meile sel puhul üle TPI kõigis õpperühmades korraldatud
selleteemalisel vestlusel.
Nende üliõpilaste elukäik sai
järsu ja selge muutuse - kohese suunamise, vähemalt kolmeks aastaks
sõjaväkke, ja pärast teenistust „suure
Kodumaa kaitsel“ aga vabaduse valida katlakütja kutse. Ei enamat.
Needsamad, 37. aasta poisid olid saanud koolituse Wabariigi-aegse koolitusega
õpetajatelt. Meie põlvkonna töine elu kulges paraku "sotsialismi
ülesehitamise" lippude ja punaste loosungite lehvides. Vaatamata
ametlikule doktriinile kommunismi peatsest saabumisest "käesolevale
põlvkonnale", nagu seda Nikita
Hruštšov oli kuuekümnendate alul nõukogude rahvale tõotanud, suutis just
see sõja laste põlvkond säästa Eestis elu elamisväärsena. Saaremaa Kingissepast
ei saanud Narva-tagust Kingissepa linna! Meile ei olnud eesmärgiks "Eesti
asi" selle tänases retoorilises tähenduses, mis võimpositsioonil kõrgemale
tõustes on tänapäeval paratamatult muutunud "oma asja" ajamiseks.
Jah, olid nomenklatuursed positsioonid, mis täna erilise kriitika turmtule
pälvinud, küll "punaparunite", punaste direktorite - olgu see siis
kooli, sovhoosi või tööstusettevõtte juhist direktor. Üldjuhul oli see
parteilane, kel parteipilet lauasahtlis, kuid mitte kommunist selle kõige-kõige
põlastavamas tänapäevases tähenduses, nagu seda
meile ette heidetakse, mustamaks seda seltskonda, kes Eestile
iseseisvuse augustis 1991 tegelikult tagasi tõid.
Iseseisvuse taastajate
mälestustest.
Rein Järlik RAHVA TAHTE TÄIDEVIIJAD
Trükikoda Bookmill, Tartu, 2014
Lk7
Eesti riikliu
iseseisvuse nimel tegutsesid mõjukamate jõududena 1988. aastal sündinud Eestimaa Rahvarinne ja
aasta hiljem ellu kutsutud Eesti Vabariigi kodanike komiteed. Neist esimene
nägi reaalset teed iseseisvusele just
olemasolevate konstitutsiooniliste võimuorganite kaudu, kelle otsustusi Moskva
keskvõim lausa ignoreerida ei saaks.
Kodanike komiteede
liikumise algatajad aga olid veendunud, et kuna Eesti Vabariik on de jure
olemas ka pärast 1940. aastat, saab riigi iseseisvuse de facto taastada vaid
tema kodanike esinduskoguna valitud Eesti Kongress. Lihtne ja ilus.
Eesti Kongressi
valimised algasid 24. Veebruaril 1990, rahvale aga korrati juba varem kõlanud
üleskutseid Ülemnõukogu kui okupatsioonivõimu haldusorgani valimisi
boikoteerida. Õnneks jäi rahvas neile üleskutsetelt kurdiks.
… Mõlemalt poolt, nii
rahvuslastelt kui ka interrindelt said tuld ka Ülemnõukogu mitu järgmist
olulist sammu, nagu näiteks referendum iseseisvuse taastamise küsimuses või
piirivalve saatmine majanduspiirile. Tõsi küll, majanduspiir ei olnud Tartu
rahulepinguga maha määratud riigipiir,
aga sellele piiril seisavad Eesti
piirivalvurid ka täna, 24 aastat hiljem.
Ülemnõukogu ja valitsuse tegevus oli sunnitud struktuuride lahtirebimisele üleliidulisest haardest, et sel
päeval, kui avaneb võimalus iseseisvus reaalselt taastada, saaks riiki
iseseisvana subjektina ka toimima hakata.
… Suur hulk
parlamendiliikmeid oli veendunud, et iseseisvuse taastamine tuleb välja
kuulutada nii kiiresti kui võimalik, sest võib juhtuda, et Ülemnõukogul pole
enam võimalust kokku tulla.
Ühed leidsid, et 1938. aasta põhiseadusele on
võimatu riiki taastada, seega tuleb välja kuulutada uus riik. Teised tuletasid meelde Ülemnõukogu enda
õigusakte Eesti Vabariigi taastamisest,
mitte uue riigi väljakuulutamisest. Kuid oli neidki, kes tõsimeeli leidsid, et
Ülemnõukogul pole üldse mingit õigust riikliku iseseisvuse küsimuses otsust
vastu võtta. Pealegi polevat niisuguse otsuse järele mingit vajadust, sest
Eesti olevat iseseisev juba 1918. aastast alates.
See oli Eesti komitee
seisukoht ja kuigi suhted selle organiga olid enam kui aasta jooksul pigem
teravnenud kui paranenud, otsustas Ülemnõukogu juhatus Eesti Komitee esindajad
siiski Toompeale ühise laua taha kutsuda. Iseseisvumisotsuse vastuvõtmiseks oli
ju tähtis iga hääl ja õige mitme Ülemnõukogu liikme hääl oli Eesti komitee
mõjusfääris. 19. augustil otsuseni siiski ei jõutud.
Järgmisel päeval, 20.
augustil teatasid Ülemnõukogu esimees Arnolt
Rüütel, Ülemnõukogu juhataja Ülo
Nugis ja Eesti Vabariigi peaminister Edgar
Savisaar Kadriorgu Ülemnõukogu
esimehe residentsi saabunud kõrgetele sõjaväelastele resoluutselt, et Eesti ei
mõtlegi alluda korraldustele kõik rahvakogunemised ja koosolekud ära keelata
ning Ülemnõukogu istungjärk otsekohe lõpetada. Vastutuse igasuguste intsidentide eest panid
Eesti juhid hoopis sõjaväelastele. Kaks kindralit, kontradmiral ja polkovnikud
sellelt kohtumiselt võitjatena igatahes ei lahkunud.
Lk 11
Kell 23:04 oli Eesti
Vabariigi Ülemnõukogu poolt 69 poolthäälega otsuse vastu võtnud. Eesti riiklik
iseseisvus oli taastatud.
Rahvas, kes oli
Ülemnõukogu tegevust järjekindlalt toetanud ja igasugustele kõrgema
seaduseandliku organi tööd
torpedeerivatele üleskutsetele kurdiks jäänud, ei olnud oma valikus eksinud.
Just Ülemnõukogu liikmed
viisid täide rahva tahte.
Lk 73
Ülemnõukogu oli
tegelikult juba pärast 19. augusti keskpäeva tugevalt seda meelt, et nüüd
tuleks iseseisvuse küsimuses astuda otsustav samm. Kui seni loodeti, et tee
iseseisvumisele avavad läbirääkimised Moskvaga, siis pärast võimuhaaramist
vanameelsete poolt ei kahelnud enam keegi, et need lootused tuleb maha matta.
Mida tuleks teha ja kuidas, seda arutati juhatuses, vanematekogus,
fraktsioonides ja saadikurühmades, kohvikus ja sööklas, trepil ja fuajeedes.
Umbes oli juba teada, kuidas Ülemnõukogu
liikmed meelestatud on, ja üksmeelt selles küsimuses ei olnud.
Nüüd peaks küsima, mis
toimus samal ajal Eesti Komitees?
Ülemnõukogu liikmed Mart Laar ja Illar Hallaste, kes kindlalt hoidsid Eesti Komitee joont, ei
tahtnud mitte mingist riiklikku iseseisvust puudutavast dokumendist kuuldagi.
Seda polevat kellelegi vaja, sest Eesti on juba 1918. aastast iseseisev. Ülemnõukogu mingisugune otsus aga
pidavat olukorda ainult ähmastama. Kas võis olla, et Eesti Komitees keegi
teisiti mõtles? Aga kuidas keegi sai teisiti mõelda, kui Eesti Kongress polnud
teatanud, et ta oma I istungjärgul vastu võetud tegevuskavas midagi muutnud
oleks? Järelikult ei tohtinud Ülemnõukogu Eesti riikliku ja
rahvusvahelis-õigusliku staatuse küsimusi üldse arutadagi, rääkimata mingi
otsuse vastuvõtmisest. Ka käesolevas raamatus on Enn Põldroos meenutanud,
kuidas valitsemise ajutise korra eelnõu ettevalmistamisel oli teda ja teisigi
jahmatanud Eesti Komitee seisukoht, et ka välispoliitikat ei tohiks Ülemnõukogu
ega valitsus ajada.
Avaldusest, mille
Eesti Komitee juhatus tol päeval vastu võttis, pole kuidagi võimalik välja
lugeda, et Eesti Komitee peab vajalikuks ka mingi dokumendi koostamist, mille
vastuvõtmiseks siis kavatsetakse ettepanek teha Ülemnõukogule. Seda, et Eesti
komitee enda ükskõik missugune Eesti riiklikku staatust puudutav otsus maailmas
arvestamist ja tunnustamist leiaks, ei uskunud eestikomiteelased ilmselt enam
ise ka.
Õhtuks tulid Eesti
komitee esindajad jälle Toompeale.
Ülo
Nugis on meenutanud: „Komiteelastel
polnud omalt poolt pakkuda ühtegi punkti konkreetset sõnastust, kuigi nad
eelmisel päeval polnud nõustunud mitte millegagi ühes juba laekunud ja neile
tutvustatud eelnõus. Jälle üllatus! See pani mõttes küsima, kas nad ikka üldse
tahavadki Eesti Vabariigi iseseisvuse taastamise otsus siin meie saalis vastu
võetakse? Aga ma mõtlesin ka seda, et kuna neil oma varianti pole, läheb ehk
selle võrra lihtsamalt ja kiiremini. Ülemnõukogu oli suuteline eksperte
kaasates leidma kõigile sätetele sõnastuse, mille vastu ka eestikomiteelastel
argumendid otsa said. Ja kui neile lõpuks anti pooled kohad Põhiseaduse
Assamblees, võisime otsusega saali ette minna“. (Kui taastasime Eesti
iseseisvuse, Tartu 2008, lk 8 - 10).
Kell oli 21.48, KUI
OTSUSE EELNÕU Eesti riiklikust iseseisvusest lõpuks kiireloomulise küsimusena
päevakorda hääletati. Eelnõu tekst üllatas vist paljusid Ülemnõukogu liikmeid
ebameeldivalt sellega, et Põhiseaduse (tookordse nimetusega Põhiseadusliku)
Assamblee koosseisu kujundamisel võeti Ülemnõukogu ja Eesti Kongressi
võrdväärsete osapooltena. Kongressi ja Eesti Komitee senine käitumine
Ülemnõukogu suhtes niisugust võrdsust ei lubanud nagu eeldada, eriti kui
arvesse võtta, et nende maine oli rahva silmis kahetsusväärselt madalale
langenud.
Kui EMOR juunis 1991 järjekordse küsitluse tegi, leidis ainult 26 %
vastanutest, et Eesti Komitee tegevust võib pidada tegutsemiseks rahva huvides.
Kuid ka nende protsentide taga oli siiski kuni paarsada tuhat inimest, ja nii
tähtsa küsimusega rahvast kahte teravalt vastandlikku leeri lüüa oleks võinud
olla üsna ebameeldivate tagajärgedega.
Mis leidis aset Nugise kabinetis?
Tarmo Vahter, Vaba riigi tulek, 1991, Tallinn 2011
Lk 216
Mis leidis aset Nugise kabinetis?
Tarmo Vahter, Vaba riigi tulek, 1991, Tallinn 2011
Lk 216
Kelam võttis kaasa Vardo Rumesseni ja Sirje Endre. Kui nad Ülo Nugise kabinetti
jõudsid, oli Ülemnõukogu otsuse mustand juba valmis. See sisaldas nelja ideed:
-
kuulutada üleminekuperiood lõppenuks
-
nimetada Ülemnõukogu ümber Taastavaks Koguks,
-
korraldada 1992.aastal uued parlamendivalimised,
-
küsida vabariigi õigusjärglasena rahvusvahelist
tunnustust.
Eesti Komitee inimesed olid jahmunud. Aasta hiljem
lindistatud mälestustes nimetas Kelam neile näidatud paberit väga negatiivseks üllatuseks.
Rumessen aga meenutas neid sündmusi lausega:
„Siis läheb verevalamiseks.“
Lk 221
Eriti nõudliku kõne pidas Heinz Valk .
„Kas
me jääme igavesti toetama põhimõtet, mille järgi Eesti iseseisvuse
saavutamiseks ei tohi midagi teha enne, kui
iseseisvus saavutatud on?“ küsis Valk kõlaval häälel.
„Või julgeme
kordki teha äkilisema liigutuse? Need küsimused ma esitan siin nii rahvale kui
ka Eesti Vabariigi Ülemnõukogule. Kas enne võimalikku tagasilööki suudame me
maailma silmis tõsta end austavasse seisundisse? Või jääme lootma, et alles
Siberisse sõitvas rongis puhkeb lahti
Eesti iseseisvuse lõhnav õis? Võidule viib meid ainult tegu!“
... Vabaduse väljakul esitas Savisaar sama küsimuses rahvale:
„Meile lubatakse : jah, te saate vähem vabadust, aga selle- eest parema elu.
Millise valiku me teeme? Kas me jääme
ootama, igaüks oma kodus kinnise ukse taga? Ja loodame, et ehk läheb see karikas siiski seekord meist
mööda? Või tõuseme püstipäi ja
ütleme selge EI isehakanud
võimumeestele?“
20.august 1991, kell 21.00 Ülemnõukogu, Tallinn, Eesti
Milleks taoline nostalgiline
tagasivaade okupatsiooniperioodile?
Jah, see „sõja laste“ põlvkond on
lõpetamas. Just, nagu Eesti Wabariigi loojatest, Vabadussõja sangaritest pole
tänaseks enam kellestki rääkijat, meenutajat, nii jäävad ka meist vaid mälestused,
mitte ainult kirjas ja sõnas,
sest tänane päev pakub selleks ka lugematult uusi, moodsaid võimalusi.
Paraku kohtame meie, sõja lapsed, meie toonase elu tänastes kajastustes
moonutusi, mis on pandud teenima kellelegi tänast poliitilist kapitali. Eriti
aktuaalne on sel eesmärgil vabadusvõitluse temaatika, sellega seotud isikute („kangelastegude“) hinnanguline,
ülevõimendatud käsitlus.
Vaid üks näide tänasest - Siim Veskimehe nime all Postimehes 08. 12. 2014 avaldatud Arvamusloost:
"K a k s p õ l v k o n d a v a r g a k o o l i t u s t aga jätab oma jälje ja piirduks siis asi nendega! Nüüd kasvab parteide noorteorganisatsioonides uus ports j õ l e t i s i, keda hellitlevalt broileriteks nimetatakse ja kellele varastamine, altkäemaksud, võltsimine ja pidev sihipärane valetamine on nii igapäevane, et nad enamasti ei saa arugi, et midagi võiks valesti olla.“
"K a k s p õ l v k o n d a v a r g a k o o l i t u s t aga jätab oma jälje ja piirduks siis asi nendega! Nüüd kasvab parteide noorteorganisatsioonides uus ports j õ l e t i s i, keda hellitlevalt broileriteks nimetatakse ja kellele varastamine, altkäemaksud, võltsimine ja pidev sihipärane valetamine on nii igapäevane, et nad enamasti ei saa arugi, et midagi võiks valesti olla.“
Kuuldavasti olla selle
arvamuse autor oma nooruspõlve Rootsis mööda saatnud.
Lihtinimese igapäevaelu kajastusi kohtame harva, kui,
siis vaid tühjade poelettide taustal, või nomenklatuuri kuuluva seltskonna ületähtsustatud
võimaluste kirjeldustega eripoodidest. Ilmtingimata leiab rõhutamist veel
autoostulubade süsteem ja telefoni saamise aastatepikkused järjekorrad. Kui talude tagastamise ja
selleks ajaks üsna heale järjele jõudnud põllumajandusliku (suur-) tootmise
lammutamise ümber tehti õiguse ja õigluse nimel suurt kära, siis jäeti siinmail
Lääne kogemus teadlikult, pigem siiski rumalusest, tähelepanuta. Ei kulunud kümmet
aastatki, kui tekkis taas põllumajanduslik suurtootmine. Ja isegi vihmaussid ei
protesteeri enam, nagu see aset leidis suure võimsuse ja omakaaluga Kirovetsi
nimega traktorite ilmumine kunagistele kolhoosipõldudele.
Võimalik, et vihmausse polegi enam?
Võimalik, et vihmausse polegi enam?
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar