Arvo Adelbert vs.
Heiki Kortspärn
Pigem – sekundeerin eelkõnelejale.
Heiki Kortspärni öeldu on küll õige, kuid mida teha „eesti asjaga”,
mis on vaid tema konstateering riigiasjade tänase seisu kohta. Ütleb ju tädi
Maaligi sellesama „asja” kohta – kas me siis sellist Eestit tahtsimegi! Ta ei
küsi, ta konstateerib.
Ülo Vooglaid: „ … tegevus, mille tulemused ootustele ei vasta,
tuleb kas lõpetada või küllalt põhjalikult ringi teha. Muidugi on siis vaja
eelnevalt avastada äpardumise põhjused, mõelda välja programm, et nendest
põhjustest vabaneda, ja luua programm, et saavutada ning hoida rahuldavaid
tulemusi.” [Ülo Vooglaid, Elanikust
kodanikuks, Ülo Vooglaiu Kirjastus OÜ, 2019, lk 192]
Tädi Maali tagasiside on hävitav. Seega on meie ülesanne „avastada äpardumise
põhjused”, need selgelt sõnastada, et siis „nendest põhjustest vabaneda”.
Ei ole liiast siinkohal refereerida veelkord Ülo Vooglaiu raamatu peatükki Edasi- ja
tagasiside ühiskonnas, lk 193: „Riiklikul tasandil on küsimus enamasti selles,
kelle huvides parlament ja põhiseaduslikud institutsioonid tegutsevad, kas oma
riigi ja kogu rahva huvides, mitte mingi
teise riigi, mõne oligarhi, rahvusvahelise korporatsiooni või mõne
erakonna (või valimiskampaania rahastaja) huvides.”
Ja just ses võtmes tulebki avada iseseisvuse
taastamise ajaloo peatükid, hinnata noil aegadel tehtu ja otsustatu toonast tähendust,
ja seda ka veel tänaseks-homsekski. Näiteks kasvõi sinimustvalge Pika Hermanni
torni taas heiskamise loo varjamine juba
iseseisvas Eestis sündinud põlvkonna eest, seda jätkuvalt kuni viimase ajani.
Miks ja kelle või mille huvides seda tehti, ikka
veel tehakse?
Ega me tänagi sellest eriti midagi tea: vaid seda,
kui Eesti Vabariigi sajanda aastapäeva lipuheiskamise tseremoonia raames
meenutati teleülekandes Harjumäe
külgedele kogunenud rahvahulgast toona üle libisenud kaamerapildi mõnd üksikut
fragmenti.
Ma
soovin sekundeerida lugupeetud Heiki Kortspärni pikavõitu seisukohavõtule, üldistatult siis – „eesti
asja” nutuse seisu kajastusele tema
sulest, ei kaasa haliseda ega ka kiita, või siis maha materdada.
Leian,
et on vaja taas minna ajas tagasi, nagu see jäi kõlama omal ajal Loomeliitude
ühispleenumilt, ajaloolise tõe avalikustamise juurde. Selle tõe juurde, mis sai
iseseisvuse taastamise käigus vääralt tehtud ning sellest tulenevalt meie
taastatud riigiasjades veel tänagi jätkuvalt probleeme ning pingeid põhjustab.
Nii
mõndagi tuleb ümber hinnata, piltlikult väljendades, eelpooltoodud Ülo
Vooglaidi sõnadega siis: „ … tegevus,
mille tulemused ootustele ei vasta, tuleb kas lõpetada või küllalt põhjalikult
ringi teha.”
Ma esitan järgnevas seisukohavõtte, fakte, aga ka
kriitikat tuntud inimeste sulest tsitaatide ja väljakirjutustena, mõnel juhul
siis omapoolse vihje või täpsustusega. Need on üldjuhul olnud avalikkusele
kättesaadavad, kuid usun et koondatuna avaldub ses kontekstis nende sünergiline
potentsiaal vajadusele toonaste otsustuste revideerimiseks.
Siinkohal jätsin põhimõtteliselt kasutamata mõiste
„arvamusliidrid”, kuna see üldistav mõiste on langenud pigem silmakirjateenrite
tähendusse.
Niisiis Heiki Kortspärn –
EESTLASE
PÖÖRDUMINE EESTLASTE POOLE
Head eestlased!
Need kaks sõna kõlavad kuidagi võltsilt.
Jah, see on kõigest minu-poolne viisakus ja ei midagi enamat! Juba lapsepõlves
kasvatusega kaasa saadud ...
Eestlased ei ole enam head. Varem olid? Jah,
19. sajandil ja 20. saj. algul. Isegi läbi nõukogude aja loen eestlasi laias
laastus veel headeks. Taasiseseisvumisest alates on eestlased muutunud.
Halvemaks ja päris halbadeks.
Ajateljel näen asja nii:
·
1860-1920 Eestluse
sünd ja tormiline areng. Talu+pere+eesti keel=eestlus.
·
1920-1940 Eestluse
kõrgperiood: Talu+pere+eesti keel+oma riik=eestlus.
·
1940-1990 Eestluse
aeglane, järk-järguline allakäimine meie kallal toimepandud genotsiidi
tagajärjel. Valetajate ja varaste esiletõus, aususe väljasure(ta)mine.
Lõhutud
talud+perede lagundamine+eesti keele lahjendamine+võõras riik= eestlus
haigevoodis.
·
1990-2020 Eestluse
järjest kiirenev hääbumine rumaluse plahvatusliku suurenemise
tagajärjel.Taluvaremed+nõrgad pered+eesti keele lahjendamine + võõras riik=
eestluse süvenev surmahaigus.
·
alates 2020 Eestluse
hääbumise (väljasure(ta)mise) tagasipööramise (päästmise) võimatuks muutumine.Eestluse
(tasane? kiire?) hävimine on pöördumatu!
Taluvaremed+nõrgad
pered+hääbuv eesti keel+võõras riik=eestlus surivoodil.
Kas
see on minu-poolne parastamine? Ei ole. See on minu eluaegse vaatluse,
mõttetegevuse ja järeldamiste tulemus. Minu elu kõige valusam, ahastama panev
hingeline kogemus. Säärase teadmisega elu lõpule vastu minnes on raske
säilitada kainet mõistust ja inimlikku väärikust ...
Ah et eestlastest on saanud kõigi ja kõige
vihkajad? Võib ka nii öelda. Eriti need, kellel pole elus hästi läinud. Kes
süüdi? Ikka eestlane ise. Leian, et vihkamine on siiski parem, edasiviivam, kui üleüldiselt valitsevad rumalus, ükskõiksus,
orjameelsus. Armastagem ja hoidkem üksteist? Ei suuda ma armastada ega hoida
neid, kes „pumba juures“ iga päev mind vaesemaks varastavad, mulle valetavad,
eestlust tükikaupa hävitavad ja piiblit appi võttes mind vaos püüavad hoida.
Nüüd peaks järgnema eestlaste turmtuli ja
hukkamõist minu isiku vastu. Ega midagi muud ei oskagi tahta-loota, kuid
kuulatagu-loetagu ära kõik see, mis mul veel öelda on.
Natukene endast:
Hakkan tasapisi 70.-le lähenema. Viimane aeg
midagi ausat ja asjalikku öelda. Järgmistel kümnenditel hakkab minuvanune
inimene taas lapseks muutuma ja tema lalinaid ei tohi enam tõsiselt võtta. Ja
ärge nüüd hakake mulle eranditest rääkima: need ainult kinnitavad reeglit.
Pean uhkusega ütlema, et
taasiseseisvumisest alates haarasin alati pastaka järele, kui riigis mõnd suurt
ja olulist ebaõiglust kohtasin. 1990-ndatel olin „Postimehe“ lugejakirjade
enimavaldatud autor. Avaldati ca iga teine. Uuest sajandist alates avaldati ca
iga kolmas ja viimased kümmekond aastat on „Postimehe“ maine minu silmis
langenud alla nulli. Ma ei kirjuta enam neile ja ega nad ei avaldaks ka. Tänane
„Postimees“ on eestlusevaenulik leht! Tõestusi? – Materjali on mitme raamatu
jagu. Kirjutaksin valmis, kui leiduks keegi, kes trükikulud kataks. Minusugune
penskar on kahjuks liiga vaene inimene ...
Poliitika? Oo jaa! Oo jaa!
Algul hoidusin eemale. Aga võimalused midagi korda saata olid ahtakesed.
Aastail 2000-2010 olin Rahvaliidus. Võimalusi midagi korda saata oli palju,
kuid mu käed olid seotud ja suu plaastriga kinni kaetud. Parteis lokkas ülikarm
tsensuur. Lisaks onupojapoliitika, telefoniõigus ja kuldne tagatuba, kuhu isegi
erakonna juhtivaid töömesilasi ei lastud. Oli paarikümne iseka, võimuahne,
silmakirjaliku ja julma inimese kinnine ring. Alati aktiivsetele lihtliikmetele
(reeglina pensionärid) jagus ohtralt verbaalset kiitust ja parteinänni ning nad
olid alati saalides kohal: hääletasid „nii, nagu vaja“ ja enamgi. Selle kümne
aasta jooksul õnnestus mul mõndagi näha ja teada saada. Olude sunnil sain iseõppijana
selgeks variserina käitumise võtted, omandasin teatava vilumusega suurendasin
tutvuskonda ning mul õnnestus üle lugeda erakondade enam-vähem kõik kiivalt
varjatud tollased „luukered“. Need teadmised ja „õigetele nuppudele
vajutamised“ päästsid mind mõnelgi korral minu avalikust „hukkamisest“, mis
eliitpoliitikuile muidugi ei meeldinud (kes tegelikult olid ja on reeglina väga
arad! Argus aga on esimene tingimus-soodumus
kodumaa reetmiseks! Muide, teine tingimus on ahnus.) ja oli aegu,
mil mulle kättemaksu haudusid nii mõnegi erakonna juhtliikmed koos.2013.a.
saadigi kohtufarsiga hakkama ja minust sai tingimisi karistusega
kriminaalkurjategija. Lähemalt minu raamatus „ Eestlase saatus-3“.
Mida veel öelda eesti poliitikute kohta?
KOV-ide liikmed, vallavanemad, linnapead, valitsuse liikmed, Riigikogu liikmed.
Reeglina on nad inimesed, kelledel puudub südametunnistus, ausus,
õig(l)ustunne, empaatiavõimest rääkimata. Nad valetavad-varastavad ja
räägivad musta valgeks, jättes soliidse rahvasõbra mulje. Nad on omavahel
sisemises ringkaitses ja iga aus või tõeotsija tehakse ruttu lolliks. Ja kui
sellest aru ei saada, inkrimineeritakse õig(l)useotsijale mõni väär- või
kuritegu ning tema sõbrad-mõttekaaslased jätavad ta üksi, nagu oleks ta mõni
katkuhaige. Olen „lugupeetud ja armastatud“ inimeste mitmeid alatusi omal nahal
tunda saanud. Aga erandid? Loomulikult on parteides ausaid inimesi. Kui hääli
tuuakse palju, siis jäetakse ausameelsele teatud väike mänguruum võimuladvikus
ja kui ta avastab eliitklassi võltsi ja eestivaenuliku käitumise, siis astub ta
kärinal-mürinal või vaikides parteist välja või teeb näo, et ei ole midagi
näinud ja püüab olude sunnil enda südametunnistust kompromissialdimaks muuta.
Sadade tipp-poliitikute hulgas on sääraseid väga vähe.
Olen aastakümnete jooksul püüdnud oma
rahvast harida, asju-olukordi seletada-selgitada. Olen välja andnud „Eestluse
Hauakaevajate Biograafilise Leksikoni“, milles 530 eestlase pahateod ja
keda KOV-sse ja eriti Riigikokku mitte kuidagi ei tohtinuks ega tohiks valida.
Kui leksikon hakkas valmis saama, pidin juristidest tuttavate nõuandel hakkama
inimeste pahategude vängust vähendama, et tõestada igat fakti ja seega
ennetavalt pääseda minu vastu algatavatest võimalikest kohtuasjadest. Kui võtta
pahategude vänguseks 100 ühikut, siis leksikoni jäi sellest alles vaid 25
ühikut, mis ka sel juhul poleks tohtinud leksikonis toodud inimesi Riigikogusse
lasta ... Leksikonis kirjapandud poliitikud on 95% ulatuses täna valitsuses ja
Riigikogus! Kas see on minu rahva arukuse näitaja? Ei ole! See on minu rahva
rumaluse näitaja!
Lähemalt eestlaste rumalusest. Olen elus
ennustanud-ette näinud palju asju, kuid saabuva „vabaduse uimas“ ma ei
märganud eestlaste vabanemisega kaasnenud eestlaste rumaluse kiiret ja kõikehaaravat
vohamist. Mõne aasta pärast juba (1992?) leiutasin: „rumalus on Eesti
äraspidine NOKIA“. Aastatuhande
vahetusel, kui oli näha, et eestlus liigub hääbumise suunal, sain selguse selle
kurva suundumuse põhjustest:
·
90 % eestlastest on
rumalad ja nendest omakorda pooled on aktiivsed rumalad ja teine
pool on agressiivsed rumalad. Eelkõige poliitiliselt.
·
10% eestlastest on
arukad-targad. Seda on lootusetult vähe!
Ühel
omaaegsel mõttehiiglasel oli õigus: tark häbeneb rumalate seltsis, -
rumal aga naerab terve tarkade seltskonna välja ... See tõdemus kehtib kindlalt tänasel
Eestimaal. Eks rumalaid ole suures ülekaalus igas maailma riigis, kuid ma ei
mõista, miks Eestimaal neid nii palju peab olema?! Tean sedagi, et rumalaid on võimalik õpetada,
targemaks teha-muuta. Olen minagi üksikute puhul seda suutnud, kuid aktiivset
ja eriti agressiivset rumalat pole võimalik paremaks (targemaks) muuta ja
eestlus ei saa rumaluse vohades kestma jääda ...
Ja nüüd riskin meelega ja annan rumalatele
natukene mõtlemisainet. Kas mõni teie seast saab aru, kui rumal ta
tegelikult on? Et mitte öelda: kottloll! Olen oma elu jooksul huviga
jälginud tuhandeid inimesi. Et kui targad-võimekad nad on? Mida saavutanud?
Mida saavutada tahavad? Millist kasvatust on saanud? Tugevused-nõrkused. Eluks
vajalik teadmiste pagas. Üldine silmaring, väljendusoskus, ego suurus,
jne. Muide: tunnen-tean üht meie (Eesti) akadeemikut, kes oma erialal on kõrgel
tasemel, kuid muidu piinlikult rumal!
Toon
läbisegi mõned punktid, mis võiksid rumalaid eestlasi natukenegi harida:
·
Aastatel 1993-1995
müüsid lugupeetud riigimehed Sarnet, Pärnoja, Tiit Vähi ja Toivo Jürgenson
maha Eesti majanduse (252 objekti!) 1,6 miljardi krooni eest. Sama suur oli
tollal Hansapanga aastane kasum! Sapienti sat.
·
Eestivaenulik
haridusreform: Gümnaasiumilõpetajad
(!) alates taasiseseisvumisest ei tea või tunnevad halvasti korrutustabelit ja
eesti keele grammatikat. Vähe sellest: paljud uue sajandi eestlastest
pedagoogid ei oska arvutada, keemia-füüsika ülesandeid lahendada,
enam-vähem talutavas eesti keeles rääkida! Kas kogemata? Kindlasti mitte.
Selline on Uue Maailmakorra juhtide suunis ja Eesti juhtkond täidab seda
ülipüüdlikult.
Miks
oli vaja lõhkuda nõukogudeaegne haridussüsteem? „Asja sees olnuna“ tean, et vähemalt 70-80-ndatel oli see
ülekaalukalt maailma parim! Piisanuks kõikjalt punase vahu väljarookimisest ja
tänaste koolilõpetajate ning õpetajate tase olnuks praegusega võrreldes poole
kõrgem!
Ülo
Vooglaid juba aastal 2000: Olukorras,
kus Haridusministeeriumi juhtkonnas ei ole juba hulk aega ühtki
haridusproblemaatikas orienteeruvat isikut, tuleb rõõmustada selle üle, et
olukord ei ole veel palju hullem ...
·
Eestivaenulik
haiglareform: aluseks 6 miljoni
krooni eest Rootsist ostetud reformikava, mida juba ostes teati kui
läbikukkunud Göteborgi katastroofi. Mis on süüdlaste nimed? Peamees Toomas
Vilosius, raha eraldas sotsiaalminister Eiki Nestor. Kõigele
krooniks muutis minister Tiiu Aro 1997. aastal perearsti ettevõtjaks,
mis polikliinilise süsteemiga võrreldes sai ühiskonnale poole kallim! Miks neid
inimesi juba paarkümmend aastat tagasi seina äärde ei pandud? Meditsiini
ümberkujundamisega saavutati, et oleksime füüsiliselt pigem haiged kui terved.
·
Rumalad pole midagi
kuulnud omaaegsest tublist talupidajast Mihkel Mandrist, kes juba 20
aastat tagasi ahastades eestlaste poole pöördus: Meie õigussüsteem pole
loodud looma õig(l)ust ühiskonnas, vaid tagama lahedat äraelamist süsteemi
loojatele ja selles osalejatele.
·
Kas rumalad on
lugenud Daniel Cohn-Bendit`i ja Guy Verhofstadt`i Rahvusjärgse
Euroopa moodustamise manifesti, mis ilmus eesti keeles 2012? Ei ole! Ah
ikka on lugenud? Pole millestki aru saanud? Nüüd peaks rumalalegi selge olema,
et ta on rumal.
Kui ühest liidust
imekombel pääsesime (rumalad võiksid teada, et me ei laulnud endid vabaks,
vaid et USA ostis meid Vene käest välja!), hakati meid kohe teise liitu
suunama. Ja rahvas jooksis koos teiste vabanenud? rahvastega lambakarjana
rõõmsasti määgides hullemasse ja ohtlikumasse liitu, kui seda oli NSV Liit.
Koos mõne tuhande patrioodiga nägin sünget tulevikku ette, kuid EV
põhiseaduse rikkujate vastu ei saanud. Isegi täna, kui on selgesti näha ja
tunda, et Euroopa Liit on äärmiselt eestivaenulik kooslus ja aitab kõigiti
eestluse väljasuretamisele kaasa, on 90% eestlastest minusugused
hoiatajad-nurisejad valmis risti lööma.
Millal hakkab rumaleestlane mõistma, et ühinemine
EL-iga oli saatuslik viga, millega võeti endalt vabatahtlikult
iseotsustamisõigus (nii väike kui see ka oli) ja anti ennast Euroopa
suurriikide, Venemaa kaasa arvatud, eestkoste alla? Kas siis, kui viimane
eestlane Rocca-al-Mares „rahvuslikke“ matrjoškasid treib ja lubjavilte
valmistab?
Kõik on juba kord olnud ja ajaloomäluga inimesele hästi tuttav. EL-i ittalaienemine pole oma
olemuselt ju midagi muud, kui uusim neokolonialismi variant, mis erineb
eelmistest ainult selle poolest, et eestlastest pärismaalasi ei lööda kohe
maha, vaid neid lastakse emamaadest tulnud ärajooksikutega seguneda ning alles
seejärel tasapisi välja surra. Miks nii toimitakse? Aga siis ei saa hiljem
enam ükski ajaloouurija väita, justnagu oleks kellelegi liiga tehtud:
pärismaalasi aidati ju kogu aeg, kuid nad said aru maailmastumise eelistest
ning nad pidasid paremaks oma lapsed inglasteks (venelasteks, sakslasteks jne.)
õpetada, sest eestikeelsel ja -meelsel olemisel ei tundunud enam tulevikku
olevat. Sarnane või hullemgi olukord oli Eestis (ja Liivimaal) vahetult enne
1905.a. revolutsiooni... Just selle revolutsiooni tulemusena pääses eestlus
teda ähvardanud esimesest „kindlast“ surmast. Teise pääsemise tagasid esimesed
20 iseseisvusaastat.
Taasiseseisvumisest
saati ei suuda ma mõista, miks väike Eesti, kes niigi on olnud pugejalikult
nõus olema katsejäneseks maailma riikide kirevas, verises, silmakirjalikus ja
alatus peres, tahab olla esimene, kes ise oma riigi ja rahva üleilmse
heakskiidu saatel teadlikult ja pidulikult hävitab?
·
17.09.1991.a. astus
Eesti Vabariik ÜRO-sse. Kuidas? Millistel tingimustel? Kas ja kui palju tehti
järeleandmisi Venemaale? See küsimus ei huvitanud mitte ühtegi inimest
Eestimaal!!! Kanadas elav
ajaloouurija Boris Tesnov teatas aastaid hiljem, et Vene pool märgib
piiri maha täpselt nende kaartide järgi, mis EV valitsus esitas oma
territooriumi kohta ÜRO-sse astumisel! Nende Eesti NSV kontuuridega kaartide
seletuskirjas oli punkt, mille kohaselt Eesti Vabariigil ei ole
territoriaalseid nõudmisi naaberriikide suhtes! 12.03.2007. vastas EV
Välisministeerium Henn Põlluaasa järelpärimisele, et Eestis pole enam
inimesi, kes ÜRO-sse astumise protsessi mäletaks ja asjasse puutuvaid dokumente
pole leitud ei Eesti USA saatkonnast ega ka Eesti arhiividest. Miks iga teine
Välisministeeriumi ametnik vähemalt 10 aastat tagasi pole maha lastud? Aga
Tartu Rahu kehtib. Ka siis, kui viimane eestlane surnud on. Hurraa!
·
Mida teeb rumal
inimene teadmisega, et täna ei tea mitte ükski riiklik (era)
asutus-ettevõte-kodanik ligikaudseltki, kui palju kuulub Eestimaad
juriidilistele ja füüsilistele isikutele ning kui palju maad on tegelikult
välismaa eraisikute (vari)omanduses. Ei teata sedagi, mitu inimest Eestimaal
elab. Ega teata seda, kui palju ja missugust metsa raiutakse.
·
Isegi arukas
eestlane ei tea, mida ta turult või poest ostis ja endale sisse sõi. Tegin oma
rahvale hiljuti ettepaneku, et rajame ühiskondlikus korras sõltumatu toidu-
ja keemialabori. Riigi laboreid ei saa/tohi usaldada. Nii saaksime teada,
mida endile sisse vohmime. Ja et karistaksime karmilt toidu-valemängijaid. Ei
tulnud ühtegi toetust. Ei kirjalikku, ei suusõnalist.
Kuni rahvas saab talutava hinnaga
rämpstoitu süüa ja ööpäev läbi odavat viina juua, ei viitsi ta üles tõusta
midagi muutma.
·
Meie
kosmopoliitidest poliitikud ei räägi rahvale tõtt. Eesti mitte ei globaliseeru
laia maailma, vaid ta globaliseeritakse! Arukas eestlane ju näeb, et
globaliseerumise puhul on tegu maailma ( eelkõige USA, aga ka väljavalitud
rahva rahaeliidi) valitsejate äriprojektiga, kus kasum erastatakse ja kahjum
ühiskonnastatakse. Väidan, et Eesti ei jõua Soomele mitte kunagi järele.
Pigem võib tänane heaoluriik Soome hakata tasapisi Eestile järele jõudma.
·
Elatud elu on mulle
piisavalt hästi näidanud, et rahva hääl pole mitte Jumala hääl, vaid on
Kuradi hääl.
·
Umbusk meie
idanaabri vastu peaks kestma vähemalt 10 inimpõlve ehk 250 aastat, olenemata sellest, kui head sõprust või soodsaid
ärisuhteid sealt poolt meile ka vahepeal pakutaks!
·
Mida arvata Eesti
riigist ja selle juhtimisest, kui kümnete (sadade?!)
„teadjameeste-posijate-nõidade-sensitiivide“ vastuvõttudel käivad Riigikogu
liikmed, valitsuste ministrid, advokaadid, kohtunikud, sõjaväelased,
politseinikud, kaitseliitlased, õpilased, õpetajad, koolidirektorid,
professorid, lugupeetud poliitikud-ärimehed-kultuuritegelased jne.!?
·
Olles õppinud Eesti
elu piisavalt hästi tundma, leiutasin juba 20 aastat tagasi: ma ei oska (suuda, taha) nii
palju valetada ega varastada, et pälvida oma rahva lugupidamist (austust,
poolehoidu, imetlust,kiitust, rahulolu jne.).
·
Nii tänapäevaselt
kõlab omaaegse Saaremaa proua Sofia Metsküla õhkamine: Kuidas saab armastada isamaad, kui isal
maad polegi?! Mis sundis tänaseid
poegi-tütreid maha müüma oma esivanemate maid ja metsi? Vaesus ja viletsus? Oo
ei! Rahaahnus? Jah! Ja mida osteti? Uus (pruugitud?) auto? Käidi reisimas?
Joodi maha? Kergelt tulnud raha kulus ruttu. Ja tõenäoliselt müüdi need
maad-metsad poolmuidu. Kui mõni üksik õigustatud erand välja arvata, siis kõikide
ülejäänud esivanemate maade-metsade müüjate peale langeb minu sügav põlgus,
kuna isade maa tulnuks- võinuks siiski alles hoida ... ja uuesti kasvanud puid
saanuks-võinuks 2-3 inimpõlve järel vajaduse korral taas rahaks teha. Just
siit näen algust, kuidas eestlaste alalhoidlikkus ja talupojalik tarkus asendus
kõikehõlmava rumalusega.
·
Kas rumalad teavad,
et juba mitukümmend aastat Saksa Liedertafel-pidude eeskujul tekkinud
(järgiahvitud) eestlaste laulupeod on olnud oma põhiidees (väikerahva
etniline väärtustamine kultuuri kaudu) löögi all, kuna
etnilis-rahvusliku iseolemise rõhutamine ei sobi mitte kuidagi
liberaal-globaalse Lääne ideoloogia raamidesse. Kes imestaks, kui meie laulu-ja
tantsupeod väljamaa keeltega ja lauludega õige varsti lahjendatakse ja lõpuks
ära keelatakse?! Loomulikult eestlaste pugejalikul initsiatiivil.
Professor
P.Bohlman aastal 2007 Tallinnas: Eesti maakondade rahvariietes
laulupeoliste rongkäik on sama hirmuäratav kui Iraani islamistide burkades või
parandžaades rahvajõugud, kultiveeritakse jubedat ürg-natsionalistlikku
regilaulu, mis on internatsionalistidele-liberitele arusaamatu või isegi
solvav. Eestlaste laulupeod on
üdini natsionalistlikud, koletu taustaga ja avaldavad negatiivset mõju
naaberrahvastele.
·
Miks on seatud
nii, et eesti rahvas on suurte laenuvõlgadega koormatud ja kõikjal pakutakse
hõlpsalt kättesaadavat tarbimislaenu?
Miks on seatud nii, et eestlased (ja ka eestimaalased) ei tohi olla
majanduslikult sõltumatud? Enamgi veel: nad peavad elama pidevas sissetuleku
kaotamise hirmus.
Mida järeldada?
Leian,
et inimliku rumaluse pealetung algas siis, kui pärast teist ilmasõda
nõukogudevõimu poolt Eesti taludele kabelimats anti. Eestlane oli, enam ei ole,
kuid peaks olema taas vähemalt 50% ulatuses maainimene. Minu järjekordne
tõdemus: Linn on eestluse vaenlane!
Ärkamisajast
saati oli eestluse ankur (talu)maa küljes kõvasti kinni. Tööl talus polnud otsa
ega äärt, kuid peremees leidis ikka võimaluse vähemalt üks laps „linna”
haridust omandama saata. Kõik läks tõusujoones kuni II ilmasõja alguseni. Siis
hakkasid tulema esimesed tagasilöögid. Pärast punaste tagasitulekut 1944.a.
hakati allesjäänud tublidele taludele viltu vaatama. Esialgu rakendas punavõim
propagandat ning enneolematut maksukoormust. Kuid üha selgemalt nägid
nõukogulased talude näol vastupanukantsi ja kasutusele võeti karmimad meetmed: 25. märtsil 1949.a. küüditamislainega kisti
eestluse ankur maa küljest lahti.
Eesti talu ja eestlus kui selline saavutasid
oma kõrgpunkti möödunud sajandi 30-ndate aastate lõpul. Eestimaa oli talusid
täis pikitud. Oli toodangut, sekka tervendavaid (!?) pankrottegi, oli turgu,
oli laste kilkeid ja linnastumine polnud veel suurt hoogu sisse saanud. Talu
töötas kui mitme põlvkonna ühtne süsteem ja jõukohast tööd jätkus nii lastele
ja ... kuni vanavanemateni välja. Kogemusi ja oskusi anti edasi põlvest põlve.
Kas rumalaid kah oli, küsite? Mõni külahull ehk. Lihtsalt elukorraldus oli säärane,
mis ei võimaldanud rumalusele elujõudu ... Pensionid? Milleks? Pensioni
vajavad täna ainult laisad ja rumalad! Viimased 30 aastat aga soodustatakse
rumaluse arengut ja vohamist lausa riiklikul tasemel!
Eesti talu oli nagu kindlus, mis võis muust ilmast
eraldatuna vastu pidada aastaid ja isegi aastakümneid! Üks-kaks ikaldusaastat
ei pannud talumeest eriti muretsema. Vabadussõja ja maailmasõdade aegu toitis
talu linnaselavaid poegi-tütreid-sugulasi, omasid ja okupante ning „puutumatu
tagavara” säilis alati sellegipoolest.
Küüditamine muutis kõik. Pärast sõda
Eestimaale allesjäänud tublimad , sõltumatumad ja sõnakaalu omavad pered
küüditati. Ülejäänud painutati või murti. Eestlus oli saanud hirmsa hoobi ja
jäi tõvevoodisse hinge vaakuma. Siit algab aeg, kus tuleb austuses langetada
pea kõikide juba manalateel olevate ja veel elavate töökate maainimeste ees.
Olenemata sellest, kas nad käisid Siberist läbi või ei, sest ränka tööd tehti
mõlemal pool. Kodusel Eestimaal olid isegi rüüstatud ja maast ilma jäetud
„talud” ning raske töö ikka need, mis maarahval eluvaimu sees hoidsid. Hoidsid
senikaua, kuni kolhoosid-sovhoosid 1970-ndatel jalad alla said... ja hoiavad
mingil määral veel tänagi.
Tähelepanelikult
Eesti (maa)elu jälginuna mäletan ja väidan: juba 1993.a. lõpuks oli meie
„isamaalaste” valitsus Eesti põllumajanduse põhjalaskmise lõppjärku viinud!
Tollane valitsus (siinkohal näitan põlglikult ja väsimatult sõrmega Mart Laari suunas) avas meie turu Lääne
põllumajandustoodangu (enamasti vananenud) ülejääkidele, mida Läänes oli
subsideeritud ja mida meil müüdi dumpinghindadega. Selle „heateoga” halvasid
meie „isamaalased” meie põllumajanduse täielikult. Samal ajal said meie juhid
omakasupüüdlikust Läänest kiita vabaturu põhimõtete kiire juurutamise eest! Kokkuvõtteks
ütlen: selle asemel, et püüda luua maal
peremeeste klass, loodi tegelikult sulaste klass. Kahjuks on nii, et
peremeesteta on maal võimalik luua ainult töötute kihti. Ja kui olekski tööd
anda, pole tänaseks enam isegi korralikke sulaseid võtta ...
Ükski riik,
kes ei suuda ennast ise toita, pole iseseisev! Eesti on
EL-i lepingutega seotud nii, et ta ei tohigi ennast ise ära toita, vaid peab
kuni kolmandiku EL-ist sisse ostma. Nii et Eesti on iseseisev veel ainult
paberil ...
Kambja kiriku lähedal avatud raamatut
kujutaval tarkusekivil on Kaarel Liidaku
sõnad: ”Eestlus püsib vaid nii kaua, kui
Eesti maa on eesti põllumehe käes.” Praegu aga triivib eestlus oma hukule
vastu, kuna tema ankur on ikka veel maa küljest lahti ...
Eestlus
on pöördumatul väljasure(ta)mise teel. Tagasi pöörata püüavad
veel üksikud rumalad ja arukad üheskoos. Hoiavad elavana lootuse tuld. Suured
rahvahulgad aga on, peadpidi kindlas ja aegapidi kokkujooksvas võlasilmuses,
välismaal mammonajahil või turismireisil üle maailma või ka litsi löömas,
Aafrikas suuri peeniseid otsimas, auto-ja juveeliärisid röövimas, narkootikume
vedamas või Eestimaa nurgatagustes viina ja õlut kulistamas.
Veel
on Eesti ainus koht maailmas, kus eestlastel kui põlisrahval on eelisõigus ja
kohustus luua tingimused oma rahvuse, keele ja kultuuri kestvaks arenguks ning
rahvuslikuks julgeolekuks...
Eestimaa
on mattumas kõikehõlmava rumaluse uduloori alla ja suigub pikale, jäädavale,
lõplikule unele. Rumal rahvas ei vääri vabadust ega iseolemist. Enamgi veel:
rumal rahvas ei vääri Maa peal eksisteerimist, vaid väärib igavikku kadumist.
Ma
tean (arvan teadvat), mida tuleks-saaks-võiks veelette võtta, kuid mul pole
isegi kõigest mõnda tuhandet arukat kamraadi-patriooti, kellega koos üritada
...
Kahju on ja kurb on ja ma ei taha säärase
tulevikuga leppida. Kuid tean sedagi, et mu oma rahvuskaaslased kui mitte
füüsiliselt, siis verbaalselt mu risti löövad ... või tuleriidale panevad. Kui
mitu korda veel?
Nukralt
pean nõustuma kamraad Tiit Madissoni öelduga: Rumaluse vastu on ka
jumalad võimetud ...
Aamen
...
Heiki Kortspärn
parteitu pensionärist
patrioot
28.11.2019.
Eesti iseseisvuse taastamine ja areng poliitilises tagaasivaatepeeglis
Alljärgnevas soovin sekundeerida lugupeetud Heiki Kortspärni pikavõitu seisukohavõtule, üldistatult siis – „eesti asja” nutuse seisu kajastusele tema sulest, ei kaasa haliseda ega ka kiita, või siis maha materdada.
Täna, 6. detsembril 2019 saabus
teade Mati Hindi lahkumisest. Alustan
tema tõdemusest.
Mati Hint :
Pinged ei ole maas, sest õhus on palju valet, mahavaikimisi,
ebaõiglust. Eesti riigi taastamise lugu on mitmes autoriteetsuse taotlusega
üllitises esitatud tendentslikult … Võitlus taasiseseisvumisprotsessi ümber
kestab. [ … ] Olen arvamusel, et me pole venekeelse elanikkonna valdava osa
lojaalsust Eestis vääriliselt hinnanud - taasiseseisvumise järel pääses valla
varjamatu või varjatud kättemaksuideoloogia, mille kõige halvemaks ja
madalamaks osaks ma pean venelaste halvustamist ja alandamist, väljendugu see
siis tegudes või sõnades. [ … ] Põhjamaades, kus rakendatakse radikaalselt
astmelist maksusüsteemi, panustatakse ebavõrdsuse tõrjumisel solidaarsusele ja
ametiühingutele, koheldakse väärikalt ka poliitilist opositsiooni, ei
tähtsustata staatusesümboleid (autod!). Võõrandumist oma riigist näitab kõige
karmimalt Eestist lahkujate mass.
[Arvo Junti, Rein Ruutsoo, Peet Kask KUIDAS
MEE PÄÄSESIME HELGEST TULEVIKUST, 2016. lk 70 … 73. Eeltoodu on osandus Mati Hindi vastusest nimetatud
intervjuuraamatu koostaja, Arvo Junti küsimusele: Räägime täna Eesti riikluse
taastamisest. Neist sündmustest möödub peatselt 25 aastat. Kas on tänaseks
tollased pinged settinud, et võib rahulikult möödunut hinnata?]
Eeltoodud Mati Hindi kibe
hinnang tänasele ei ühti sugugi meie igapäevase kiidulaulu ja ilukõnede
vaimuga, mis oma olemuslikkuses meenutavad „arenenud sotsialismi” ajastu
paraadkõnede vaimustust sotsialismi
võidukäigust, kommunismi peatsest saabumisest.
Tegelikult on käinud iseseisvuse taastamise hetkest tänaseni
üks vastastikune madistamine kahe leeri vahel. Küll on neid tituleeritud
valgeteks ja mustadeks jõududeks, viimasel ajal putinlasteks või siis Kremli
käsilasteks.
Vastasseis tekkis ja arenes
enne iseseisvuse reaalset taastamist 1991. aasta augustis. Kui Moskva
ideoloogilised ohjad juba pisku järele oli andnud, perestroika aegadel siis, võis taas meenutada
neljakümnenda aasta „vaikivat alistumist”, sõja lõpuga kaasnenud metsavendlust,
aga ka hilisemaid nn „nõukogudevastaseid” aktsioone; nende korraldajad ja neis osalenute seltskond pälvis avalikkuse tähelepanu ja
sümpaatia. Koolipõlves olime omandanud
leninliku revolutsioonitegemise teooria
punastest õppetükkidest,
olime ühtlasi sel õpetatud revolutsioonitegemise viisil ja vaimus valmis
taas iseseisvuse eest võitlust alustama niivõrd, kuivõrd hea jutuga seda teha
võis. Repressioonihirmu tundmata, ilmusid välja kunagised dissidendid, apellikirjutajad,
sinimustvalge korstna või kuuse otsa heiskajad. Ja mis peamine – paljud represseeritud tulid rahva ette oma
lugusid esitama, vabaduse seemet külvama. Oldi vaimult valmis revolutsiooniliseks vastuhakuks!
Sellele pinnale külvati
vabadusvõitlejate revolutsiooniseeme, mis pidi idanema Eesti Kongressi väel ja tema Komitee targal juhtimisel – Moskva võimu alt vabaks saadama.
Rein Veidemann:
Proloog mängitakse ette loomeliitude ühispleenumiga 1.- 2.
aprillil 1988. Kunstnik Heinz Valk kuulutab seal: „… võidelgem selle eest, et perestroika
esimeseks mõjuvaks võiduks Eestis saaks meie riikliku iseseisvuse taastamine.”
13. aprilli õhtul on Eesti Televisioonis järjekordne „Mõtleme veel” saade.
Kahes stuudios kümnekonna inimese vahel toimuvat vestlust juhatavad
teleajakirjanikud Hagi Šein, Rein Järlik ja Feliks Undusk. Teiste
stuudiokülaliste hulgas istuvad Edgar
Savisaar, Heinz Valk, juriidikaajakirja Õigus peatoimetaja Lembit Koik,
ajakirjanikud Ott Kool, Renita Timak, õppejõud Viktor Palm, insener Vello Saatpalu,
Eesti esimese eraettevõtte Kodamu direktor, hilisem Tallinna linnapea Jaak
Tamm, Eesti NSV Ülemnõukogu saadik Madis Tammik
ja Ustav Oja.
„Mõtleme veel” on nendel
kuudel populaarseim telesaade, mida jälgivad stuudio otsepildis sajad
tuhanded silmapaarid ja kuhu saab helistada. Otsepilt ja heli tähendasid seda,
et puudus võimalus salvestatud saadetega
kaasnevaks eeltsensuuriks. Saate teises osas üllataski Savisaar nii
saatejuhte kui ka vaatajaid üleskutsega luua perestroika toetuseks demokraatlik liikumine –
Rahvarinne. Pärast saadet jäädakse stuudiosse, kus ööl vastu 14.
aprilli koostatakse Rahvarinde
deklaratsioon ning moodustatakse Rahvarinde initsiatiivgrupp. [ …]
Järgmistel nädalatel levib sõna Rahvarinne kulutulena üle
Eesti. Ajalehed, uudistesaated raadios ja televisioonis kirendavad
toetusavaldustest. 42 aastat kestnud nõukogude režiimi rituaalses 1. Mai rongkäigus ilmuvad esimest
korda loosungid, millel avaldatakse
toetust mitteparteilisele liikumisele. Ja seda mitte ainult eesti, vaid ka vene keeles. [ … ]
Selgeks saab, et ilma kindla organisatsioonilise vormita
osutub võimatuks teostada oma eesmärke – ühiskonna demokratiseerimist ning
otsustusõiguse ületoomist vabariigi
tasandile. Eesti iseseisvuse taastamine saab olla vaid samm-sammuline koos
demokraatia taastamise, valitsevat võimu
survestava dialoogi ning ajaloo ülekohtu
avalikustamisega. [Eestimaa
Rahvarinna 30, 2018. Rein Veidemann, „Üheksas laine. Eestimaa Rahvarinde lugu”,
lk 11]
Rein
Järlik:
Eesti riikliku iseseisvuse nimel tegutsesid mõjukamate jõududena
1988. aastal sündinud Eestimaa Rahvarinne ja aasta hiljem ellu kutsutud Eesti
Vabariigi kodanike komiteed. Neist esimene nägi reaalset teed
iseseisvusele just olemasolevate konstitutsiooniliste
võimuorganite kaudu, kelle otsustusi Moskva keskvõim lausa ignoreerida ei
saaks.
Kodanike komiteede liikumise algatajad aga olid veendunud,
et kuna Eesti Vabariik on de jure olemas ka pärast 1940. aastat, saab riigi
iseseisvuse de facto taastada vaid tema kodanike esinduskoguna valitud Eesti
Kongress. Lihtne ja ilus.
Eesti Kongressi valimised algasid 24. Veebruaril 1990,
rahvale aga korrati juba varem kõlanud üleskutseid Ülemnõukogu kui
okupatsioonivõimu haldusorgani valimisi boikoteerida. Õnneks jäi rahvas neile
üleskutsetele kurdiks.
[ …] Mõlemalt poolt, nii
rahvuslastelt kui ka interrindelt said tuld ka Ülemnõukogu mitu järgmist
olulist sammu, nagu näiteks referendum iseseisvuse taastamise küsimuses või
piirivalve saatmine majanduspiirile. Tõsi küll, majanduspiir ei olnud Tartu
rahulepinguga maha märgitud riigipiir, aga selle piiril seisavad Eesti piirivalvurid ka
täna, 24 aastat hiljem. Ülemnõukogu ja valitsuse tegevus oli
suunatud struktuuride
lahtirebimisele üleliidulisest haardest, et sel päeval, kui avaneb
võimalus iseseisvus reaalselt taastada, riik saaks iseseisva subjektina ka toimima hakata.
[ Rein
Järlik RAHVA TAHTE TÄIDEVIIJAD, Trükikoda Bookmill, Tartu, 2014,
lk 7]
Kalle Muuli:
18. märtsil oli
valitud uus ja viimane ülemnõukogu. Eesti Rahvusliku Sõltumatuse Partei oli
just teinud ühe väga suure poliitilise
vea ja valimisi boikoteerinud.
Selle tulemusel jäid nad omal vabal tahtel kõrvale kohast, kus järgmised kaks
ja pool aastat langetati kõige tähtsamaid otsuseid.
ERSP poliitiline rabedus, mis pärast esimesi põhiseaduslikke
parlamendivalimisi 1992. aasta sügisel isegi rahvasaadikute üldise kogenematuse
taustal silma torkas, oli boikotiotsuse otsene tagajärg. Sel ajal, kui ERSP
pidi piirduma üksnes kiibitsemise, kahtlustamise ja kritiseerimisega, said kõik
teised poliitilised jõud üle kahe aasta
harjutada praktilist parlamenditööd.
Ka 1990. aasta lõpus valitud esimese Eesti Kongressi juhid
olid ülemnõukogu uue koosseisu vajalikkusesse suhtunud pika hambaga. Trivimi Velliste, kongressi valimisi korraldanud Kodanike Peakomitee üks eestvedajaid, oli
kutsunud üles isegi ülemnõukogu valimisi ära jätma . Milleks veel ülemnõukogu
uuendada, kui Eesti Kongress on kodanike esinduskoguna juba olemas?! Sama meelt
oli ka Eesti komitee tulevane liider Tunne Kelam. Peakomitee tervikuna siiski
tunnustas oma avalduses ülemnõukogu ja ei nõudnud valimiste ärajätmist.
Ehkki suur hulk rahvuslasi jäi ERSP boikoti tõttu Toompealt
eemale, ei saavutanud Rahvarinne loodetud tulemusi. Lätis ja Leedus olid
Rahvarinded valimistel puhta töö teinud ja parlamendis absoluutse enamuse saavutanud, aga Eestis sai Rahvarinne koos
oma liitlastega umbes 40 protsenti mandaatidest.
[ Kalle Muuli, Vabariigi
sünnimärgid, Tulimuld, 2013, lk 14]
Olgu siinkohal täheldatud, et ei Lätis ega Leedus ei olnud
nn Komiteesid, sest selleks puudus vajadus. Meil lohises see
eestikomiteelaste viies ratas
iseseisvuse taastamise ajal, lohiseb tänaseni oma taotlustega olla suurte
tähtedega kirjutatud Eesti iseseisvuse
taastamise ajaloo lehekülgedele
Tarmo Vahter: Bioloogiline armukadedus, 9. mai 1991,Eesti Komitee, lk 82.
Eestis oli tekkinud
kummaline kaksikvõim. Toompeal esindasid seda ühelt poolt Arnold Rüütli ja Edgar Savisaare valitsus. All-linnas pidas
oma opositsioonilisi koosolekuid Tunne
Kelami juhitav Eesti Komitee.
Aasta tagasi
oli kõik alanud uskumatult hästi. Ligi 600 000 Eesti elanikku osales Eesti
Kongressi valimistel. Nii sündis rahva omaalgatuslik esinduskogu, mis kuulutas ennast Paul-Eerik
Rummo poolt ette kantud manifestiga „seadusliku riigivõimu taastajaks“.
Eesti
Kongress ja selle juhtorgan Eesti Komitee olid olemasolevast riigiaparaadist
täiesti sõltumatud. Erinevalt Ülemnõukogust ei saanud nad makse määrata,
riigieelarvet koostada ega valitsusele ülesandeid jagada, töötasid tasuta. [ …]
Ühtaegu
Kongressi ja Ülemnõukogusse kuuluv pastor Illar Hallaste oli Rahvarinde suhtes
veelgi vihasem: „Mõiste RR peab saama tähenduse rahvuslik reetmine.“
Eesti
Komitee saadik, California ülikooli ühiskonnateaduste professor Rein Taagepera
jälgis kaksikvõimu süveneva ebamugavustundega. „Põhisüüdistus Rahvarinde poolt
Eesti Komiteele on lollus ja ebapädevus . Radikaalid süüdistavad Rahvarinnet
omakorda reeturluses.“ Ta soovitas positiivsemat hoiakut omavahelistes suhetes.
Tarmo Vahter: Imerelv, 25. mai 1991,
Eesti Kongress, lk 97. 55 hääleõiguslikust delegaadist istus
saalis veidi üle poole. Meeleolu polnud ülearu optimistlik. Puudusid Savisaare
toetajatena silma paistnud Rahvarinde inimesed. See ei olnud juhus. 17.
veebruaril oli Savisaar välistanud valitsuse kinnisel istungil Kelami inimestega
igasuguse koostöö: „Kuna Eesti Komitee meid ei tunnusta selles funktsioonis,
mis Ülemnõukogu on meie ette seadnud, siis meil ei ole põhjust Eesti Komiteega
läbirääkimisi pidada.“
Kõik
valitsuse liikmed seda arvamust ei jaganud. Üks ministritest pakkus välja
koostööd Ülemnõukogu ja Eesti Komitee juhtide vahel. Sellest kuuldes hüüdis
Savisaar: „Hoidku jumal selle eest!“
Nüüd andis
Kelam Eesti Kongressi kõnetoolist Savisaarele selge hoiatuse: „Kui pool
miljonit eestlast neid isikutunnistusi tunnistab, siis tahaks näha seda end
Eesti Vabariigi riigiametnikuks kuulutanud ametnikku, kes sellisele võimsale
sooviavaldusele EI ütleks.“
Tarmo Vahter: Hoiatus reeturitele, 19. augustil 1991, kell
16:00, lk 192. Kuigi Tallinna poole
liikusid sõjaväekolonnid, ei takistanud mitte keegi Ülemnõukogu saadikutel
Toompeale koguneda. Parlamendis oli algamas tavaline töönädal.
Jaak Allik
küsis Vaino Väljaselt, mida ta arvab GKTšP liikmetest. Alliku mäletamist mööda
kuulis ta vastuseks, et need sitapead küll riiki ei pööra.
Tarmo Vahter: Geniaalne lahendus,
20. august 1991, kell 21:00, lk 230 Toompea lossi ruumi 115 laual oli
iseseisvusotsuse mustand. Võitlus käis praktiliselt iga sõna pärast. Tunne
Kelam ja tema mõttekaaslased nõudsid, et teksti lisataks viide Ülemnõukogu eelmise aasta otsusele
koostööst Eesti Kongressiga. Nad said oma tahtmise.
Aga ka Kelam
pidi järgi andma. Eesti Komitee oli tahtnud, et uus esinduskogu töötaks välja
nii põhiseaduse ,kodakondsusseaduse kui ka Riigikogu valimisseaduse. Vaidluste
tulemusel lepiti kokku, et Põhiseaduslik Assamblee teeb ainult põhiseaduse.
Tarmo Vahter: Iseseisvusotsus, 20.
august 1991, kell 23.02, lk 235. Kui Ülo Uluots kuulis 115. toas
sõlmitud kokkuleppest, sai ta väga pahaseks. Ta hakkas kirjutama
parandusettepanekut, et visata iseseisvusotsusest välja Põhiseaduslik Assamblee.
Ülo Nugis
märkas, et Uluots tegeleb millegi kahtlasega. Nugis astus ta juurde, pani
rusika nina alla ja teatas: „Uluots - mitte üks piuks. Parandusi ma vastu ei
võta ja sulle ma sõna ei anna! Venelastega on niigi tegu.“
Uluots otsis
nüüd üles Arnold Rüütli, kes seisis saalist väljas siseõuele avaneva akna
juures. Rüütel kuulas Uluotsa mure ära, laiutas käsi ja ütles, et ei tea.
Vihane Uluots viskas oma parandusettepaneku prügikasti.
Enn Põldroos
läks Nugise juurde ettepanekuga panna iseseisvusotsus pärast ettelugemist
viivitamatult hääletusele. Nugis leidis, et nii siiski ei sobi. Kuid ta
soovitas Põldroosil hoolitseda selle eest, et kohe pärast läbirääkimiste
avamist küsiksid sõna usaldusväärsed inimesed. Sõna saaksid ainult esimesed
soovijad.
Ülemnõukogu
istung jätkus veidi enne kella kümmet õhtul Rüütli lühikese kõnega. Ta ütles,
et läbirääkimised Moskvaga on takerdunud. Praegust olukorda arvestades aga
polegi enam kellegagi läbi rääkida.
Siis saabus
Marju Lauristini hetk. Ta seletas saadikutele välja jagatud iseseisvusotsuse
detailselt lahti. „See on sõnum kõigile neile, kes lootsid, et Eesti riik,
Eesti ühiskond langeb puretud, ussitanud õunana jõu tõukel nüüd, kus tõepoolest
meie vastu on suunatud suurriigi võimsus. Tundus, et tõepoolest need vastuolude
ussid on purenud meid üsnagi hapraks. Täna me näitame, et mis tahes
lootused sisemiste vastuolude kaudu meie
teed iseseisvusele tõkestada ei täitu.“
Vladimir
Lebedev kuulas seda kõnet pingis istudes ja raputas pead. Kui Lauristin
lõpetas, esitas ta kohe küsimuse. „Härra Lauristin. Proua, vabandage, mul keel
vääratas, ma olen samuti erutatud.“
Lebedev
tahtis teada, kas NSV Liidus on ikka toimunud riigipööre. Ja kas Ülemnõukogu
asemel hakkab Toompeal nüüd istungeid pidama Eesti Kongress.
Ka teistel
vene saadikutel oli palju küsimusi. Vitali Menšikov: „Erakorralise olukorra
komitee jätkab käskude andmist ja on olemas väed, kes neid käske täidavad. Ja
mul pole kindlust, et ei leita vägesid,
kes selle täidavad. Ja mul pole kindlust, et sellist käsku vägede toomisest
Tallinna ei anta. Ja pole kindlust, et ei leita vägesid, kes selle täidavad.
Mis me sellises olukorras teeme?“
Lauristin
nentis, et ka 1918. aastal liginesid
enne iseseisvuse väljakuulutamist Tallinnale võõrad väed.
Nüüd kasutas
Nugis eelmisel päeval saadud erivolitusi. Ta andis läbirääkimisteks sõna
kõigest kuuele soovijale. Selleks hetkeks olid ekraanil oma sõnavõtusoovi
registreerinud neli eestlast ja üks venelane. Nugis lisas kuuendaks Lebedevi.
Enn
Põldroos: „Ma mõtlen nendele kümnetele inimestele, kes lühikese tee jooksul,
kui ma tulin alt, Vabaduse väljakult ülesse Toompeale, mind peatasid ja lausa
pisarsilmil ütlesid, et mehed, tehke see asi ometi ükskord ära!“
Heinz Valk:
„Pole meil õigust täna siit Toompealt alla minna, kui me käitume argpüksidena
ja jätkame täitmata rahvale antud sõna.“
Vladimir
Lebedev esines rahulikult, aga mõjus löödult. Ta hoiatas, et tänane otsus võib
Kirde-Eestis viia Jugoslaavia tüüpi kodusõjani. „Lugupeetud kolleegid,
tunnetades õhkkonda saalis ja tundes, et minu sõnad ei jõua teieni, tahaksin
öelda, et selles küsimuses meie fraktsioon ei pea võimallikuks hääletamisest
osa võtta.“
Midagi
tahtis öelda ka Sergei Petinov. Nugis talle sõna ei andnud, vaid pani
iseseisvusotsuse hääletusele.
Rüütli ja
veel mitme saadiku ettepanekul toimus hääletamine nimeliselt. Otsuse
vastuvõtmiseks läks vaja vähemalt 53 poolthäält. Kuigi Kaido Kama oli saalist
välja läinud , pidanuks ülejäänud eestlaste
häältest piisama. Ometi oli Ülemnõukogus korraga vaikne nagu Lenini
mausoleumis.
Kell 23.02
näitas hääletuskompuuter tulemust: poolt
69, vastu 0, erapooletuid 0. Nugis luges numbrid ette. „Otsus vastu võetud!“
ütles ta, haaras parema käega enda ees lebava
haamri ja virutas sellega vastu lauda.
Nüüd tõusid
saadikud püsti. Melu oli mõõdukas. Enamikus keskealised mehed, säilitasid nad
plaksutades soliidsuse. Vaid mõned venelased jäid istuma, nagu rusutud moega
Lebedev.
Saalis
külalistena viibinud Eesti komitee liikmed läksid Nugist hea töö puhul
õnnitlema. Keegi tuli pudeli vahuveiniga. Šampusepokaalide puudumisel läksid käiku
suvalised klaasid. Rüütel ja Kelam lõid omavahel kokku. See oli suur leppimine.
Täpselt pool
aastat tagasi, 20. veebruaril oli Rüütel teatanud kinnisel nõupidamisel, et
Kelam on teda ähvardanud: „Kui võimu üle ei anta, tuleb verevalamine.“ Eve
Pärnaste küsimuse peale kinnitas Rüütel tookord: „Kelam on seda öelnud.“
Pilt lk 236,
pildi allkirjaga: Sirje Endre, Marju Lauristin, Vardo Rumessen, Tunne Kelam ja Arnold
Rüütel tähistavad iseseisvusotsuse vastuvõtmist šampusega. „Ei Rüütel, ei
Nugis, ei Lauristin ei läinud teda õnnitlema. Mitte keegi ei läinud Savisaare
juurde ja tema ei tulnud ka mitte kellegi juurde.“ [Tarmo Vahter, VABA
RIIGI TULEK, 1991, Tallinn 2011, lk 82, lk97, lk 192]
Mikk
Marran: Vabariigi algus – vabad, aga vaesed, lk 10. Põhiseaduse koostamiseks moodustati
Eesti Komitee ja Ülemnõukogu saadikutest koosnev Põhiseaduslik Assamblee. Eesti
kongressi suundi esindavad poliitikud saavutasid esiteks võidu Eesti Kongressis,
seejärel viisid arvestatava hulga esindajaid läbi ka Ülemnõukogus. Nii oli
ülekaal Põhiseaduslikus Assamblees läinud Isamaa, ERSP ja peagi Mõõdukate nime
all ühinevate sotsiaaldemokraatide ja Maa-Keskerakonna kätte. Ülemnõukogus
ülekaalus olevad ning Tiit Vähi
valitsuse selja taga seisvad Maaliit ja Vabad demokraadid olid Assamblees selges vähemuses. Selline olukord
ennustas juba ette konflikti Põhiseadusliku Assamblee ning Ülemnõukogu vahel,
mis ei jäänud ka tulemata. Peamiseks vastuolusid tekitanud küsimuseks oli
presidendi positsioon Eesti Vabariigis ning tema valimise viis. Loobumine
presidendi otsevalimisest ja üleminek esimestel valimistel mitmeastmelisele
süsteemile tähendas, et tekkis võimalus takistada Arnold Rüütlit saamast
Eesti Vabariigi esimeseks presidendiks. Oli ju selge, et otsevalimistel
saaks presidendiks Rüütel, kellel tollal oli tohutu toetajaskond – ligi 70%
elanikkonnast. Nii lükkas Assamblee tagasi valitsuse juures tegutsenud
juristide komisjoni 1938. aasta presidentaalsest demokraatiast lähtuva eelnõu ning võttis
aluseks Jüri Adamsi eelnõu. Tagantjärele hinnates etendas Assamblees
väljatöötatud põhiseadus Eesti edasises
arengus määravat osa, valmistades tõhusaimal kombel ette Isamaa võimuletulekut.
[ … ] Teine oluline seadus, mis
Riigikogus vaikselt ja Isamaa poolt välja töötatud kujul vastu võeti, oli
valimisseadus. Valimisseadus seadis isikute asemele esikohale erakonnad, andes samal ajal selged
eelised valimised võitnud erakonnale. Viieprotsendiline künnis tõrjus
parlamendist välja väikeerakonnad.
18.
juunil 1992 kiitis ülemnõukogu ägedate vaidluste järel heaks ka valimisõiguse andmise
väliseestlastele. Analüüsides 1992.
aasta valimiste tulemusi, on näha, et seaduses loodud eelisteta ja
väliseestlaste häälteta oleks Isamaal valitsuse moodustamine võimatuks osutunud. [Mikk
Marran, Eve Vungo, Eesti pöördub läände. Laari Valitsus, Lirjastus „Avita”.
Impressumis on lugeda: „Täname Konrad Adenaueri fondi igakülgse abi eest”, lk
10, 11]
Tänase, 100-aastase Eesti iseseisvuse kaotus ja taastamine
Winston Churchill, Briti valitsusel tuli täie tõsidusega kaaluda
Poolale ja Rumeeniale antud garantiide
praktilisi tagajärgi. Mõlemal tagatiste süsteemil oli sõjalist väärtust ainult
usaldusliku kokkuleppe raames Venemaaga. Nimelt sel eesmärgil alustati lõpuks
15. aprillil Moskvas läbirääkimisi Briti suursaadiku ja härra Litvinovi vahel. Arvestades senist
suhtumist Nõukogude valitsusse, ei saanud neist läbirääkimistest nüüd enam
kuigi palju oodata, kuid 16. aprillil
tegi Nõukogude pool siiski ametliku ettepaneku, mille teksti ei
avaldatud ja mis nägi ette Suurbritannia, Prantsusmaa ja NSVL-i ühisrinde
moodustamise ning vastastikuse abiandmise.
Veel enam, need kolm riiki ja lisaks võimaluse korral ka Poola oleks
vastavalt sellele ettepanekule andnud garantii Kesk- ja Ida-Euroopa riikidele,
keda ähvardas Saksa agressioon. Takistuseks sellise kokkuleppe sõlmimisele olid
aga needsamad piiririigid ise, kes kartsid, et Nõukogude abi vastuvõtmiseks ja
kaitseks sakslaste eest tuleb neil Nõukogude armeed oma territooriumilt läbi
lasta, et seeläbi lülitatakse nad lõpuks kommunistlikku Nõukogude süsteemi,
mille vihased vastased nad kõik olid. Poola, Rumeenia, S o o m e ja kolm B a l t i riiki ei teadnud, kumba rohkem karta - kas
Saksa a g r e s s o r e i d või Venemaa
p ä ä s t j a i d . Nimelt see kohutav dilemma halvas Briti ja Prantsuse
poliitika. [ … ]
Loiult kulgevate läbirääkimiste sõlmküsimuseks
oli Poola ja Balti riikide (sh Soome) soovimatus otsida Nõukogude Liidult pääsu Saksamaa eest; ja siin ei andnud
kõnelused mingeid tulemusi. Oma 13. juuni juhtkirjas oli „Pravda” juba
kuulutanud , et Soome, Eesti ja Läti
usaldusväärne neutraliteet on Nõukogude Liidu julgeoleku seisukohalt
olulise tähtsusega. Ja nimetatud riikide
julgeolek, jätkas „Pravda” , olevat esmatähtis ka Inglismaale ja Prantsusmaale,
mida tunnistab „isegi niisugune poliitik nagu mr. Churchill”. [ … ] Kuna Poola
ja Rumeenia keeldusid Nõukogude vägesid
läbi laskmast, jooksis sõjaline konverents peagi karile. Poolakad formuleerisid
oma hoiakut nii: „Sakslased ähvardavad võtta meilt vabaduse, venelased aga
hinge.”
Kuna kavandatud kolmikliidust Suurbritannia ja Prantsusmaaga ei saanud
1939. aasta suvel asja, siis tegi Nõukogude Liit kannapöörde, sõlmides 23.
augustil Saksamaaga mittekallaletungilepingu ja salakokkuleppe, millega jagati
ära mõjusfäärid Ida-Euroopas.
Kui Venemaa oli koos Saksamaaga Poola ära jaotanud, sõlmis ta järgmise
sammuna Eesti, Läti ja Leeduga kolm vastastikuse abistamise pakti.
Niipea kui Saksamaa astus sõtta Inglismaa ja Prantsusmaaga, asus
Nõukogude Venemaa vastavalt Saksamaaga sõlmitud pakti vaimule riivistama
läänepoolseid sissepääsuteid Nõukogude Liidu territooriumile. Üks neist lähtus
Ida-Preisimaalt ja kulges läbi Balti riikide; teine läks Soome lahe kaudu,
kolmas tee läks läbi Soome enda ja üle Karjala maakitsuse, jõudes välja punkti,
kus Soome piir oli ainult kahekümne miili kaugusel Leningradi äärelinnadest.
Sovjetid ei olnud unustanud ohtusid, mis ähvardasid Leningradi 1919. aastal.
Isegi Koltšaki Vene valgete valitsus oli omal ajal teatanud Pariisi
rahukonverentsile, et Venemaa pealinna kaitseks on hädasti vaja baase Balti
riikides ja Soomes. Sedasama mõtet oli arendanud Stalin läbirääkimistel Briti
ja Prantsuse missiooniga 1939. aasta suvel," meenutas Churchill, rõhutades
taas, et "nende väikeste neutraalsete riikide hirmud osutusid takistuseks
Inglismaa ja Prantsusmaa liidulepingule Venemaaga ja sillutasid teed
Molotovi-Ribbentropi paktile.
„Stalin tegutses aega raiskamata. 24. septembril kutsuti Eesti
välisminister Moskvasse ja nelja päeva pärast kirjutas tema valitsus alla
vastastikuse abistamise paktile, mis andis venelastele õiguse paigutada Eestis
võtmepositsioonidele oma garnisonid. 21. oktoobriks oli Punaarmee koos
õhujõududega ennast seal juba sisse seadnud," märkis Churchill. "Sama
menetlust kasutati samal ajal Lätis, ja Nõukogude garnisonid ilmusid ka
Leedusse. Sellega oli lõunapoolne tee Leningradi ja pool Soome lahte võimalike
Saksa ambitsioonide puhuks Nõukogude sõjajõudude poolt tõkestatud. Nüüd jäi
veel juurdepääsutee läbi Soome."
Soomes asjad nii libedalt ei läinud, aga Eesti, Läti ja Leedu saatus oli
juba otsustatud. Kas Balti riikidel oleks läinud kokkuvõttes paremini, kui
1939. aastal sündinuks Churchilli soovitud kolmikliit, seda me teada ei saa, sest
ajalugu oleks’eid ei tunne.
[Winston
S. Churchill, The Second World War, Volume I, THE GATHERING STORM, 1948; Tormihoiatus,
Varrak 1995 lk 277 … 294]
Just see viimatiöeldu oleks õiglane etteheide Konstantin Pätsile! Magnus Ilmjärve „Hääletu alistumise” 900 leheküljelt me seda ei leia.
Magnus Ilmjärv : Koosoleku
lõpus ütles president, et tema peab lepingu sõlmimist Nõukogude Liiduga
paratamatuks, kuna eesti rahvas ja riik tuleb viia tervena läbi puhkenud
sõjast. Kui puhkeks sõda Nõukogude
Liiduga, pole võimalik selgitada rahvale selle põhjust, kuna Nõukogude Liit
pakub Eestile liitu ja kaitset. Just sellel istungil, mitte Riigikogu
komisjonide koosolekul langetati otsus Nõukogude nõudmised vastu võtta ja
volitati välisministrit vastastikuse abistamise leping sõlmida ja alla
kirjutada. Välisminister lahkus koosolekult enne selle lõppu, et teatada
Nõukogude saadikule valitsuse otsusest.
Nikitin telegrafeeris sellest vestlusest Moskvasse: „Selter teatas mulle
just praegu , et kell 6 õhtul on neil …
istung ja pärast seda võib ta sõita Moskvasse.“ [ … ] Tegemist oli Riigivolikogu Riiginõukogu
liikmete informeerimisega. Informatsiooni valdavad valitsuse liikmed
kirjeldasid koosolekul täiesti lootusetut
olukorda ja väitsid, et abi naaberriikidelt oli otsitud tagajärjetult.
Rõhutati, et leping tuleb sõlmida kiiresti. Ka siin põhjendati vajadust leping sooviga säästa rahvast sõja
koledustest. [Magnus Ilmjärv, „Hääletu
alistumine”, lk 620 ]
Märksa põhjalikuma nn Baasidelepingu sõlmimise „eelmängust” protokollilises vormis pakub Küllo Arjakas, Heino
Arumäe, Tiit Arumäe, Rein Helme, Molotovi – Ribbentropi paktist baaside lepinguni, Tallinn,
„Perioodika“, 1989, lk 37
Nõukogude-Inglise-Prantsuse
läbirääkimised ja Balti riikide garanteerimise küsimus
1939. aasta aprilli keskpaiku jõudsid Nõukogude-Inglise-Prantsuse
kontaktid uude faasi. 14. aprillil pöördus Inglise valitsus Nõukogude valitsuse
poole küsimusega, kas see on nõus tegema avaldust selle kohta, et Nõukogude
Liit on valmis abistama agressiooni ohvriks langenud naaberriike Euroopas
juhul, kui need osutavad agressorile vastupanu ja peavad Nõukogude Liidu abi
soovitavaks. Samal päeval tegi Prantsuse välisminister G. Bonnet ettepaneku täiendada 2.mail 1935 sõlmitud Nõukogude-Prantsuse vastastikuse abistamise pakti selliselt, et
Nõukogude Liit osutaks Prantsusmaale abi ka siis kui viimane osutuks Poolale ja
Rumeeniale antud abi tagajärjel Saksamaaga sõjas olevaks.
Vastuseks kõnesolevatele ettepanekutele tegi Nõukogude valitsus 17.
aprillil ettepaneku sõlmida vastastikuse abistamise pakt Inglismaa, Prantsusmaa
ja NSV Liidu vahel, kusjuures nähti ette abi osutamine NSV Liidu piiririikidele
Soomele, Eestile, Lätile, Poolale ja Rumeeniale.
Järgnenud läbirääkimiste käigus minetas Prantsusmaa oma iseseisva
osa ja läbirääkimisi peeti peamiselt
Londoni ja Moskva vahel. Lääne riigitegelased pidasid läbirääkimisi kõheldes ja
venitades, püüdes esialgu asetada Nõukogude Liitu ebavõrsesse olukorda: saavutada,
et Nõukogude Liidu kohustused oleksid
võimalikult suured, vastu pakkuda aga võimalikult vähe. Rahvusvahelise olukorra
pideva teravnemise tingimustes tehti aga Londoni ja Pariisi poolt üha uusi
järeleandmisi. Sama kehtib ka läbirääkimiste kohta Balti riikide garanteerimise
üle. Esialgu taotlesid London ja Pariis
Nõukogude Liidu garantiisid
ainult Poolale ja Rumeeniale, kuid mitte Balti riikidele. Seevastu
Moskva nõudis resoluutselt, et Nõukogude Liidu läänepiirile ei tohi jääda ainsatki garanteerimata riiki
ning et garantiid tuleb anda ka Soomele, Eestile ja Lätile. [ … ]
Võitluses Balti riikide garanteerimise vastu rõhutasid Eesti esindajad ka
seda, et garantiidega nõustumine tähendaks liitumist Nõukogude-Inglise-Prantsuse blokiga Saksamaa
vastu, mis oleks vastuolus Eesti erapooletuse printsiibiga. [ … ]
Eesti diplomaadid väitsid reas Euroopa pealinnades, et kokkuleppe
sõlmimine Nõukogude ettepanekute alusel tähendaks Nõukogude valitsusele vabade
käte andmist Balti riikide suhtes. Sellisel juhul jääks Nõukogude valitsusele võimalus ise otsustada
kaudse agressiooni toimumise üle ning suvalisel ettekäändel astuda Balti
riikide suhtes igasuguseid samme.
Samasugusel seisukohal oli ka praktiliselt
kogu Eesti ajakirjandus, kus Balti riikide garanteerimisele ja
kaudse agressiooni probleemidele
pühendati äärmiselt palju tähelepanu. [
lk 37]
7. juunil 1939 kirjutatakse Berliinis alla Eesti Saksa mittekallaletungi
leping Karl Selteri ja Joachim von Ribbentropi poolt, mille „Artikkel 1. ütleb: Eesti Vabariik ja Saksa
Riik ei asu ühelgi juhul teineteise
vastu sõdima ega mingit muud laadi vägivalda tarvitama. Juhul kui mõni kolmas riik peaks alustama
1-ses lõikes tähendatud iseloomuga aktsiooni ühe lepinguosalise vastu, teine
lepinguosaline ei toeta mingil viisil seesugust aktsiooni.” [ lk 64 ]
Järgnevalt [ lk 39 – 55 ] refereeritakse selles peatükis dokumente
aktiivsest diplomaatilisest kirjavahetusest asjaosaliste – Moskva, Londoni ja
Pariisi vahel aprillist kuni ...
Ühes viimases neist kahekümnest
refereeritust – Inglise välisministri telegrammis Londonist, 20. augustil 1939 Inglise
suursaadikule Varssavis:
1. „Kui Poola valitsuse lõplik
otsus osutub ebasoodsaks [joonealune
täpsustus: kõne all on Nõukogude valitsuse taotlus lubada Nõukogude Liidu
relvajõududel läbida sõja korral Poola territoorium.], siis kujuneb
olukord väga tõsiseks. Nõukogude valitsus leiab, et on kasutu jätkata sõjalisi läbirääkimisi,
kuni pole saadud vastust ja seetõttu on
Moskva läbirääkimised mõneks päevaks
edasi lükatud. Kui vastus on eitav, siis läbirääkimised tõenäoliselt katkevad
täiesti ning Suurbritannia ja
Prantsusmaa püüded saavutada Nõukogude Liiduga kokkulepe ebaõnnestub. Ma
olen veendunud, et selline ebaõnnestumine õhutab hr. Hitlerit alustama sõda, milles Poolale langeb esimese kallaletungi peamine raskus. Teiselt poolt olen ma täiesti
veendunud, et Nõukogude Liiduga sõjalis-poliitilise liidu sõlmimise eesmärgiks
on teda sõjast eemale hoida. [ … ]
5. Ma olen õnnelik, kui Teie esitate need kaalutlused täie tõsidusega hr.
Beckile. [ Poola välisminister ] Me elame üle väga kriitilist hetke, kus tema
otsus võib osutuda otsustavaks teguriks. Korratud Pariisi ja Moskvasse. [ Halifax ] London,
20. august 1939
NSVL ja Eesti vastastikuse abistamise lepingu sõlmimise üksikasju
käsitlev peatükk ses „Dokumentide ja materjalide” kogumikus
põhineb Karl Selteri protokollilisele üleskirjutusele, milles on ära toodud ka Selteri 28. septembril Kremlis aset leidnud
kohtumine Ribbentropiga, kes pidas samaaegselt NSV Liidu – Saksa vahel
peetavaid läbirääkimisi, tulenevalt Poola hävingust alanud [ Teises maailma-
]sõjas: „Koosolek lõpeb kell 15. Järgmine
koosolek määratakse kell 21. Koosoleku ruumist väljudes kohtasime ooteruumis
Saksa välisminister Ribbentroppi, kes viibis seal ühes Gaussiga,
Schulenburgiga j.t. Selter tervitas
kättpidi Ribbentroppi ja Gaussi, Rei – Schulenburgi.”
Edasistest arengutest räägivad üldtuntud kuupäevad ja tuntud ajalooliste
sündmuste nimed: 23. august – MRP, 1.
september Saksamaa ründab Poolat, 17. september, Nõukogude Liit ründab Poolat
idast, siis septembri lõpul - kaubandusläbirääkimisteks Moskvasse kutsutud Eesti Vabariigi
välisminister Karl Selter seatakse
Eestiga Baasidelepingu sõlmimise vajaduse kohustuse ette, kõik see on laiale avalikkusele juba tuttav ja
kättesaadav.
Ja just see, Arjakase „MRP-st baaside lepinguni”,
alapealkirjaga „Dokumente ja materjale”, annab sootuks teistsuguse pildi Teise maailmasõja saamisloost kui seda Ilmjärve „Hääletu alistumine”. Seda eelkõige Eesti ja teiste Balti riikide
soovimatuse tõttu ühineda lääneriikide
pakutud sõjalise koostöölepinguga. Balti
riikidest, koos Soome, Poola ja Rumeeniaga, oleks saanud sel juhul Hitleri-vastase koalitsiooni võrdväärsed liitlased. Kas Balti riikidel oleks läinud
kokkuvõttes paremini, kui 1939. aastal sündinuks Churchilli soovitud
kolmikliit, seda me teada ei saa, sest ajalugu oleks’eid ei tunne.
Raadiokõnes 1. oktoobril 1939 ütles Churchill järgmist:
„Venemaa on ajanud hoolimatut omakasupoliitikat. Me oleksime soovinud
näha Vene armeesid nende praegusel paiknemisjoonel Poola sõprade ja liitlastena,
mitte sissetungijatena. Aga Vene armeede asumine sellele joonele
oli natsliku ähvarduse olukorras Venemaa julgeoleku seisukohalt ilmselt
vajalik. Igatahes on selline joon nüüd
olemaas ning on tekkinud Idarinne, mida natslik Saksamaa ei julge
rünnata.” [samas, lk 339]
12. oktoobril olid, needsamad, Vene väed juba ka Eestis. Siinkohal saigi tehtud see
ajalooline viga, et ei sündinud lääneliitlastega ühist, Hitleri-vastast liitu,
kuhu Eesti ja teised, toona veel iseseisvad Balti riigid, oleksid võrdselt Inglise- ja Prantsusmaaga,
riikidena kuulunud.
Ja kui just seda kõike ka veel
tänagi Venemaa president Putin oma aastalõpu suurkõnes ikkagi meenutas, siis
ütleme, et ta sorib ajaloo prügikastis. Jah, see on piinlik kõigile veel tänagi,
Teise maailmasõja võidu 75. aastapäeva künnisel.
Kui siis ikkagi Päts süüdistada,
siis vaid selles, et ta uskus neutraliteedipoliitika jõusse ning pidi tunnistama
isegi selle poliitika jõuetust.
„Üht osa rahvast võidakse petta kogu aeg ja kogu rahvast mõnda aega. Kuid
täiesti võimatu on petta kogu rahvast kogu aeg. [ Abraham Linkoln ]
Arvo
Adelbert
Koeru, Põlendiku talu 10.
jaanuaril 2020
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar